Igaüheõigus ehk käitumisest looduses

Eesti loodus on meie kõigi rahvuslik ühisvara, millest on õigus osa saada igaühel. Samas asetab see nii matkajale, puhkajale kui ka maaomanikule ja maavaldajale kohustuse hoida loodust inimväärsena, puhtana ja kaunina. Põhjamaiselt hapra looduse koormustaluvus pole suur, seepärast tuleb kaitsta tema elustikku ja häirimatust, nii säilib ta ka meie järglastele. Kõiki õigusi ja kohustusi, mis inimest seob loodusega, nimetatakse kokkuvõtvalt igaüheõiguseks. Tegu on eetiliste tõekspidamistega, mis tuginevad nii seadustele kui tavadele ja mida on austanud juba meie esiisad.

Liikumine ja telkimine

Eestis on loodus- ja kultuurmaastikul lubatud liikuda jalgsi, jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa. Piiramata ja tähistamata eramaal võib liikuda igal ajal ja korjata marju, seeni, ravimtaimi ja mahalangenud või kuivanud oksi, kui omanik seda suuliselt ei keela. Samuti võib piiramata või tähistamata eramaal telkida kuni üks ööpäev, kui omanik seda suuliselt ei keela. Telkimise korral tuleb hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Samuti nii võõral maatükil viibides kui ka telkides tuleb hoiduda omandi kahjustamisest ja keskkonnahäiringute tekitamisest.

Kui eramaa on piiratud või tähistatud, siis on selle läbimiseks ja sellel viibimiseks vajalik omaniku luba. Piiramist ja tähistamist tuleb mõista selliselt, et eramaad tähistavad sildid, piirav tara või aed on igaühele nähtavad. Piiramiseks ja tähistamiseks ei saa lugeda üksikut piirikivi või vana lagunenud aeda. Siltide vahekaugus peab olema selline, et nende vahelt ei saa neid märkamata mööduda.

Maaomanik võib lubada oma maal liikumist, kuid näiteks keelata telkimise või loodussaaduste korjamise. Sellisel juhul peab keeld olema selgelt kas kirjalikult (silt) või suuliselt väljendatud.

Maaomanikud ei või keelata liikumist avalikel ja avalikuks kasutamiseks määratud maadel, teedel ja veekogudel, samuti jääl ning kallasrajal. Maaomanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav.

Kui aga viibitakse kaitsealal, tuleb arvestada sellega, et seal kehtib vastava ala kaitse-eeskiri, mis määrab ära liikumispiirangud ja selle, kas üldse ja kus tohib telkida või lõket teha. Kui kaitseala asub eramaal, siis ei või maaomanik sellel liikumist piirata, kui kaitse-eeskiri seda lubab.

Kallasrajad ja veekogule juurdepääs

Kõikidel avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel on kasutamiseks avatud kuni 4 meetri laiused kallasrajad. Kallasrada võib ulatuda laevatatava veekogu ääres kuni 10 meetri kaugusele veepiirist. Omanik ei tohi seda sulgeda isegi siis, kui eramaa on tarastatud või liikumiskeeluga tähistatud.

Kalda omanik või valdaja võib kallasrada tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu seda on loomade karjatamine või maa kuivendamine. Kallasraja võib sulgeda üldplaneeringuga ülekaaluka avaliku või erahuvi korral. Kallasradadel paiknevatel karja- ja muudel aedadel peavad olema läbipääsuks väravad. Suletud kallasrajal peab olema tagatud möödapääs.
Avalikus kasutuses ei ole ühe maaomaniku maal tervikuna paiknev umbjärv või mitme maaomaniku maadel paiknevad viiest hektarist väiksemad järved. Sellistel veekogudel liikumiseks on vaja maaomaniku luba. Kallasrada ei ole ka joogiveeallikana kaitstaval veekogul, kalakasvatusel või teisel erikasutuses oleval veekogul.

Kokkuvõtlikult

Looduses võib

• Liikuda jalgsi, jalgrattaga, suuskade, paadiga ja ratsa kõikjal, kus see ei ole seadusega või seaduse alusel keelatud.
• Viibida kõikjal, kus on lubatud liikuminegi, sh telkida ühe ööpäeva, kui maaomanik ei keela.
• Korjata metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaitse all. Eramaal võib omanik loodussaaduste korjamist keelata.
• Kalastada ühe lihtkäsiõngega avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel.

Looduses ei või

• Liikuda kohalike elanike koduõuel, istandikes, mesilates, külvidel, viljas ja mujal põllumajandusmaal, kus omanikule tekitatakse sellega kahju.
• Telkida üle ühe ööpäeva ja süüdata lõket ilma maaomaniku või maavaldaja loata.
  
• Pidada jahti ja kalastada ilma vastava loata, välja arvatud lihtkäsiõngega.
• Vigastada puid ja põõsaid.
• Häirida kohalike elanike kodurahu.
• Kahjustada metsloomade ja lindude elupaiku ja pesi, korjata nende mune, tuua neid kaasa koju ning tekitada neile muul viisil kahju.
• Kahjustada looduskaitseobjekte ja kaitstavaid liike.
• Kasutada mootorsõidukeid seal, kus see on keelatud.
• Saastada loodust.