Metsa- ja loodusemehe Ain Eriku nooruspõlvemälestusi

Eakas metsamees Ain Erik 370-aastase Kuningmänni juures Järvseljal tudengipäevi meenutamas

Minu isa õppis tsaari-vene ajal Kaug-Idas Amuurimaal metsandust ja käis Irkutskis sõjakoolis. Nii et tal oli kaks elukutset – metsamees  ja sõjamees. Kui algas Eesti Vabadussõda, tuli ta Eestimaale ja astus 1918. aasta jõululaupäeval Eesti sõjaväkke. Siis sai sõda otsa ja oli probleem, mis teha.
Isale ei meeldinud, et kui peale Vabadussõja lõppu sõjamehed vabanesid, siis neil oli palju vaba aega ja nad hakkasid liialdama napsitamisega. Isale ei istunud niisugune seltskond ja ta valis endale vana tuttava metsamehe ameti, mida ta metsataksaatorina ja abimetsaülemana Kaug-Idas kunagi pidas. Ta läks Tallinna Metsade Peavalitsusse ja palus metsaülema kohta. Ta määrati 1920. aastal metsaülemaks Pärnumaale Audru metskonda.

Mina sündisin 12 aastat hiljem, enne mind oli peres juba kolm poissi. Eesti Vabariigi ajal olid ka igasugused keerulised olud metsanduses, ega elu ei olnud lihtne . Vabadussõjas sai isa esimese liigi kolmanda järgu Vabadusristi võidu eest Võnnu all, kus ta oli 3.diviisi staabi topograaf. Vabadusristi kavaleri ja sõjamehena saadeti ta tööle idapiiri äärde, Alatskivi metskonda. 1934. aastal siis, kaheaastasena läksin mina perega Audrust Alatskivile.

Kõigepealt tuleb mulle meelde metskonnast kord, distsipliin ja korrektsus - metsnikud ja metsavahid olid kõik mundrites ja mütsidega, metsaülem mundris ja kord, mis valitses metskonna asjaajamises ja üldises läbikäimises. Palgapäevadel olid ka riviõppused sest metsamehed olid sagedasti kaitseliitlased.  Esialgu oli isa ka Kaitseliidu ülem Alatskivil. Olid riviõppused ja siin tehti veel väikseid laskevõistlusi. Lasti nõndanimetatud „tuvi“ jahipüssist, aga selleks tuviks oli muidugi tavaline puutüvest  lõigatud ketas, mis visati õhku ja siis põmmutati sinna pihta. Ma ei tea kas nad panid sinna siis paberi peale, et näha ,kas see haavel läks pihta või ei – katki puidust ketas ei läinud.

Metskond oli maal väga tähtis koht. Tollal öeldi õpetajahärra, öeldi kirikhärra, aga metsaülemale öeldi topelt – härra metsahärra. Tema oli nii tähtis mees, et ta oli topelt härra. Sest väga palju inimesi, talumehi ja maarahvast käis metskonnas tööd saamas. Eriti talvisel ajal kui põllutööd ei olnud. Selleks tuldi hobustega metskonna juurde, mille  ees olid suured lasipuud. Paljud tulid juba eelmisel õhtul kohale, et tööd saada. Ööbisid ooteruumis. Metskonda tulles võeti number, nii nagu nüüdki mõnes kohas, näiteks pangas. Hommikul hakati kantseleisse sisse kutsuma numbri järele. Kas vedada hobusega langi pealt laoplatsile palke või suvisel ajal kultuure ja noorendikke hooldada – ühesõnaga inimesed said loa teha rahalist metsatööd.

Teid ehitati metsades, see jäi hästi mulle noorele poisijõmpsikale meelde. Hakati tegema Saburi-Padakõrva teed. Siis juba liikusid veoautod, veeti natuke kruusa sinna, aga mis kõige tähtsam, töötas teehöövel. Ja see hööveldas siis seda teed siledaks. Ja meile  väikestele poistele see meeldis, ma olin siis 5-6 aastane. Me läksime naabripoisiga hommikul teehöövli juurde ja kõndisime päev otsa tal järel. Höövel tegi hästi sileda maapinna ja kui ei olnud veel kruusa peal, siis ta oli nii sile kui laud. Siis oli hea paljajalu seal peal paterdada. Me ei läinud ka sööma koju, jõlkusime höövlil õhtuni järel.

Hobused metskonna kontori ees pakkusid meile samuti suurt huvi. Me tegime ikka tempe ka. Meile kangesti meeldisid piitsad. Metsavahi maja oli meist alla poole kilomeetri ja metsavahil oli  üks poiss Arno, enam-vähem ühevanused olime. Ja kord võtsime ühe piitsa sealt vankri pealt ja läksime sellega nurga taha siis plaksutama, piitsaga lööma. Aga jäime vahele ja saime selle eest pahandada. Teine tegu , mille eest me pahandada saime ja  mille pärast me hiljem hirmsasti kartsime politseinikku, oli järgmine. Ehitused käisid, ehitati ja remonditi maju, tehti käbikuivatit ja löödi katuseid. Üks kast sindlinaelu oli laos ja me poisid muidugi tahtsime kopsida oma asju kokku ja võtsime pihutäie sindlinaelu sealt. Ja kuidas me siis pärast kartsime kui politsei metskonda tuli ja omi asju muidugi seal ajas. Panime metsa niikui tuul, et nüüd võetakse meid selle naelte virutamise eest kinni.
Aga veel ühe pahateoga saime hakkama. Nimelt tegime meie kaheredelilise suure nisurõugu otsa alla oma arvates sobivasse tuulevaiksesse kohta tule, mis aga kargas kohe rõugu kallale ja maha see põleski. Jooksime hirmuga metsa ja ronisime kõrge kuuse otsa. Varsti oli aga Arno metsavahist isa järel ja kupatas meid alla. Lohutasin küll vanemaid, et kõrbenud nisust saab head kohvi, kuid karistusest see ei päästnud. Sihukesed asjad jäid meelde.

Minu selline kaunim lapsepõlv oligi kõik seal Alatskivi mõisa parunite jahilossis ehk Metsamõisas, kus asus metskonna keskus.


See lõppes siis kui tuli minna 1939. aastal Tartu Treffneri Gümnaasiumi, kus õppisid ees juba kolm venda. Sama aasta sügisel paigutati isa uuesti ringi, Järvamaale Väätsa metskonda ja aasta lõpul kolisime sinna. Seal elasime üle suure sõja esimese vaatuse. Kui sõda läks kaugemale, tulid teised ülemused ja  isal oli jälle võimalusi kohta vahetada. Kuna me poisid olime ju kõik Tartus koolis, seal Väätsal käisime ainult suvel, siis  1941.aasta sügisel,  kui  rinne oli läinud, kolisime kõige oma  varandusega rongiga Tartusse.


See oli siis 1951. aastal kui isa arreteeriti ja kinni pandi, 25 + 5 sai ning meie kodu Kastres likvideeriti. Varandus müüdi maha külapoes, loomad võeti ära, üks lehm jäeti. Aga muidugi ema ja tädi olid väga tragid ja asusid võitlema oma asjade ja varanduse eest.                                           

Aga esialgu tehti ikka päris puhtaks. Minul oli kõige rohkem kahju oma hoolega kogutud raamatukogust, kus oli palju ajaloolisi romaane. Elama jäin Tartusse.

Keskkooli lõpetasin 1950. aastal ja sama aasta sügisel astusin juba TRÜ Metsateaduskonda. Siis tekkis II kursusel, juba EPA-s muidugi, probleem minu ülikoolis olekuga, sest reeglina visati rahvavaenlaste pojad ülikoolist välja. Isa oli väga populaarne metsaülem, tuntud mees ja siis nagu ei tihatud vist mind välja visata. Õppejõudude hulgas oli neid, kes isa tundsid ja teadsid. Aga jälgiti muidugi, kuidas ma õpin. Mina teatavasti olin selline üsna elav poiss ja tegin ka vigureid, laulsin ja napsi võtsin ka (kui tarvis oli), aga oma tööd tegin hästi.
Ma sooritasin eksamid ainult kõige kõrgemale hindele ja lõpetasin kõrgkooli kiitusega – cum laude. Eksamite ja muude asjade, mida hinnati, kõikide hindeks oli 5. Niisuguse hullu tembuga sain hakkama. Ma ise ka kohe täitsa mõtlen, et kuidas see korda läks, sest ma nii väga tark ei ole, aga ju ma siis oskasin eksamit teha, sest seal oli vahel vaja diplomaat ka olla. Ja sihukese samasuguse tembuga sai muide hakkama minu kursusekaaslane Ivar Etverk. Ja me mõlemad nagu selles mõttes võistlesime.
Olin sel ajal ka kõva spordimees – kettaheitja ja arvan, et eksami tulemus  oli minule tähtis sportliku saavutusena! Tänu sellele, et neil ei olnud minu õppimise kohta midagi paha öelda, õppisin edasi ja lõpetasin kõrgkooli. Aga Narva vangilaagris, kus istus isa, seal direktsioonis oli minu kohta  kaust, kuhu koguti ettekandeid minu käitumise ja tegevuse kohta. Aga ilmselt oli see info positiivne, muidu ma ei oleks lõpetanud.

Lõpu-diplomitööd ma hakkasin tegema juba praktiliselt kolmandal kursusel.  Mind on  kogu aeg huvitanud võõrpuuliigid ja üldse looduse mitmekesisus. Mitmekesisus ongi minu metsandusliku või ütleme minu ametitöö üks tunnusjooni. Seda nii metsanduses kui elukorralduses ja huvideringis üldiselt ka. Ma hakkasin juba kolmandal kursusel tundma huvi duglaasia vastu. (Mina nimetasin teda duglaasiaks, ebatsuuga on niisugune väga lohisev nimi.) Käisin neid puistusid mitmes kohas vaatamas ja kirjeldasin neid, korjasin seemneid, vaatasin käbisid ja tegin puidutugevusproove. Ühesõnaga, korjasin seda materjali juba kolmandast kursusest alates. Hiljem küsiti, et mis te tahate diplomitöö teemaks saada? Mina ütlen, et tahan duglaasiat saada. Ja vaat ei antudki! Ja mispärast siis? Sellepärast et just samal ajal oli saanud valmis Alfred Ilvese teadustöö ebatsuugast. Ja ma ei tea, kas nad siis arvasid, et ma hakkan sealt maha viksima? Siis ma võtsin hoopis ühe teise dendroloogilise teema ja tegin töö, mille nimeks oli „Pärnu linna parkide dendroloogiline koosseis ja vastavus ülesannetele“. Linnade haljastamine oli sel ajal moes ja hästi arenenud, väga palju kirjandust oli sel teemal. Malev Margus oli minu eksamikomisjoni esimees ja ta esitas selle kõige parema hinde saamiseks. Ka hiljem on ta vahel meenutanud, et minu töö ja selle kaitsemine on temale hästi meelde jäänud.

Õppejõududest jäi mulle eriti meelde August Karu. Tema luges meile metsakasvatust. Kolmandal kursusel tegin ma Karule eksamit. Võtsin pileti ja vastasin ära, aga üks asi ei tulnud meelde. Siis ta väga delikaatselt ütles: „Ma rääkisin sellest vot seal, vot sel momendil.“ – suunas niimoodi. Ta ei öelnud midagi konkreetset ette, aga suunas nii oskuslikult, et järsku plahvatas ja tuli meelde.
Üks meeldejäävam „seiklus“ ülikooliajast on osavõtt A. Karu korraldatud metsatüpoloogilisest ekspeditsioonist jalgratastel Kesk-Eestis Huuksi, Rava, Porkuni ja Triigi metskondades L. Muiste grupis 1952. aastal.

Ja siis oli veel Teodor Krigul, kes luges metsatakseerimist. Temaga oli mul kaks lugu.
Üks oli see, et mul matemaatika pole just kõige meelepärasem asi. Ju ma olin siis eelmine päev natuke pidu pidanud ja variatsioonide statistika praktikumis rehkendamise ajal vaatasin ikka oma arvusid ja....haigutasin. Krigul vaatab ja ütleb: „Te, Erik, minge koju, Te olete vist väsinud!“ Muidugi mina siis hakkasin suure hoolega edasi rehkendama. Natukese aja pärast: „Kas Te ei kuulnud, mis ma ütlesin, või?“ Võtsin oma paberid  kokku ja läksingi minema.
Ta oli niisugune natuke omapärane, tegi vahel tõsist nalja. Kord  oli loengul  kaardikepp kaheks jupiks  läinud ja siis hoides kätega üleval pani ta need tükid endale kahele poole pead kõrvade juurde, nagu tiivad. Ja siis kõndis auditooriumi ees edasi-tagasi ja luges edasi oma takseerimist. Noh selliseid vigureid tegi.
Aga Kriguliga oli mul veel üks lugu. Läksin eksamile ja vastasin kõik ära. Seal olid mingisugused valemid, millega puistu tagavara määrati. Krigul esitab küsimuse: „Aga kuidas Sa määrad tagavara, kui Sul mitte midagi metsas kaasas ei ole?“ Mina siis vastan:  „Võtan selle valemi, panen arvud sisse ja ....“ . „Ei, ei ole“ ütleb õppejõud.
Mõtlesin, et nüüd on asi mokas. Kogu aeg viied jooksevad ja mida rohkem neid oli, seda rohkem pingesse läksid, et mõni eksam rikub seeria ära. Ütlesin, et no vot ei tea.
 „Õige metsamees ei lähe kunagi metsa ilma klupeta!“ No vaat Sulle vastus! Vot tema tegi selliseid tempe, kursuskaaslastel oli ka selliseid analoogseid vigureid teada.

Praktikal käisime Järvseljal. Aga siis ei olnud neid uusi maju, me olime vanas garaaži majas, nagu teda nimetati. Seal oli üks suur tuba, kus oli meie magamise koht. Söömas käisime kaugemal metskonna juures. Kauplust ja sööklat ei olnud, siis oli üks vana pikk maja ja üks tore mammi tegi meile süüa. Alati pidi üks mees seal toimkonnas olema. Söömine oli seal suures saalis ja siis vahel toimusid siin söömisvõistlused. Meil oli supisöömise võistlus - mitu taldrikutäit suppi keegi ära sööb. Ise me  aitasime teha seda suppi aga mis seal salata, mina olin kõige suurem supisööja. Tulin võitjaks ja teine, kes natukene alla jäi, oli Mart Rünk. Tema ei olnud üldse pikk ega suur poiss, selline keskmine aga tema oskas ka  hästi süüa. Viis taldrikutäit suppi sõin mina.


Vändra metsaülemana 1955.aastal

Kui EPA kool ära lõppes, eksamid kõik tehtud, siis toodi meile nimekiri, milliseid töökohti kuskil on võimalik saada . Mina avaldasin soovi minna tööle Vändra metskonda. Kirja järele 5. augustil 1955 määrati mind Vändra metsaülemaks.

Ain Paulipoeg Erik
metsa- ja loodusemees