Maie Erik

Pensionär, endine looduskaitseinspektor

Sündisin 1928. aastal politseiperekonnas ja sellest tingituna on minu edaspidine elu, õpingud ja tööalased tegevused olnud üks suur väljakutse ja eneseületamine. Lõpetasin 1946. aastal Tartu III Keskkooli. Tänu sellele, et ma oma ankeedis jätsin märkimata, et isa oli 1944. a saadetud Vorkuta vangilaagrisse, õnnestus mul astuda TRÜ arstiteaduskonda. See vale tuli avalikuks pärast 1949. a küüditamisi ja mind heideti TRÜ-st välja, kui olin jõudnud kolmandale kursusele. 

Järgnesid tööotsingud, abielu ja sündisid lapsed. Sõltuvalt võimalustest tuli pere kõrvalt leppida igasuguse tööga. Tööraamat on kirju. Minu ametite loetelu: vaktsinaator, pedagoog-kasvataja, kooliõpetaja, rahvamaja juhataja, raamatupidaja, traktoribrigaadi arvestaja, traktoribrigaadi brigadir-mehhaanik ja lõpuks looduskaitse rajooniinspektor Suure-Jaani Metsamajandis alates 21.12.1967 a. Seoses abikaasa töökoha muutusega viidi ka mind 15.10.1969 üle Elva Metsamajandi koosseisu, kus töötasin pensionile siirdumiseni 1983. aastal. Seega 15 aastat looduskaitsealast tööd. 

Möödunut meenutades toimusid just siis looduskaitses murrangulised hetked – 1967. aastal loodi iga metsamajandi juurde looduskaitse rajooniinspektori ametikoht. Mul oli õnn olla esimeste hulgas. Asudes looduskaitse inspektori ametkohale, ei teadnud ma päris täpselt oma tööülesandeid. See oli tundmatus kohas vette hüppamine. Minule, kui loodust armastavale inimesele, tundus see aga äärmiselt huvitav ja vajalik. Inspektorite tööd suunas ja väljaõpet korraldas Looduskaitse Valitsus oma osakondadega. Inspektorid tegutsesid metsamajandist suhteliselt sõltumata, kuid metsavalvetöötajate toetus kohtadel oli olemas. See süsteem toimis suurepäraselt. Enne oli looduskaitse tavainimestele suhteliselt kaugeks jäänud. Tänu inspektorite ja metsavalve koostööle jõudsid looduskaitse põhimõtted rahva sekka, said kättesaadavaks ja populaarseks. 

Tööle asudes organiseerisin looduskaitse objektide korrastamist, tähistamist ja pildistamist, tööd koolidega ja talvel ulukite toitmist. Mida aeg edasi, seda enam tööülesandeid lisandus: jahi- ja kalapüügilubade väljastamine, järelvalvetöö, kohtulahingud. Sel ajal lokkas salaküttimine ja röövpüük, ajujahtidel toimus õnnetusi inimestega. 

Suuremad muutused toimusid siis, kui võeti vastu uued jahipidamis- ja kalapüügieeskirjad ja suurulukite küttimisjuhend. Oluliselt suurenes järelvalvetöö osakaal, sest kontroll eeskirjade täitmise üle lasus inspektoritel. Korraldasin kontrollreide nii öösel kui päeval. Et reidid oleksid edukad, värbasin kohalike hulgast ühiskondlikke looduskaitseinspektoreid. Siiani oli rikkujate karistamise õigus olnud kohalike TSN TK juures töötavatel administratiiv-komisjonidel. Kahjuks oli nende tegevus formaalne ja karistused piirdusid vaid hoiatustega. Olukord ei paranenud enne, kui muudeti karistusseadustikku, mille tulemusel trahvide määramine ja trahvimääruste väljastamine läks looduskaitse rajooniinspektorite pädevusse. 

Esialgu tõi see muudatus kaasa arvukaid kohtuprotsesse, mis aga peagi rauges, sest nähti asja mõttetust, kuna valdavalt protsessid kaotati. Oluliselt tõusis inspektorite autoriteet.

Varsti said inspektorid selga rohelised vormiriided, relvakandmise õiguse, relva ja ametiauto. Sellise varustusega naisinspektor ei olnud jahimehi ja looduskaitse eeskirjade täitmist kontrollimas päris tavaline ning tekitas palju elevust ja kõneainet. 

Töö käigus juhtus palju naljakaid, lausa anekdootlikke ja ka ohtlikke hetki. Jutud levisid oma piirkonnast kiiresti kaugemale. Huvi meie tegevuse vastu hakkas tundma ka Eesti Raadio ja Televisioon. Neljapäeviti toimusid raadios „Suvise patrulli“ saated. Jõudsin isegi ER „Meelejahutajasse“. Sellest ajast pärinevad ka minu hüüdnimed Hull Erik ja Jahimeeste Hirm. Hiljem, kui olin juba saavutanud teatud usalduse, kutsuti mind lihtsalt Maieks.

Kord õhtul helistas koju üks naine, kes taeatas: „Sõitke kohe välja! Mu mees aja mind jahipüssiga taga ja tahab ära tappa.“ Soovitasin pöörduda miilitsasse. Naisel hakkas vist kole kiire, aga suutis siiski veel öelda: “Kõiki te kaitsete, aga inimene nagu ei olekski looduse osa!“ Ja telefon visati hargile. 

Kord ilmus üks vana mees Põlvast Elvasse oma metssealoa järele. Imestasin, et nii vana mees üksi selle pika teekonna ette võttis. Seda enam, et tavaliselt viis jahindusklubi oma liikmetele load kohale. Mees vastas: “Kule, ma tahtse õkvalt nätta, mihuke tu jahimeeste hirm päris välla näep.“ Sel ajal, kui mina luba välja kirjutasin, piidles mees mind ja ütles: “Pealt nätta kena naesterahvas, ei tia, mihuke ta mõtsan peass välla nägema?“ Mehele luba ulatades soovisin „Kivi kotti!“ ja lisasin, et ehk kohtume kunagi ka metsas. Mees taganes toast välja öeldes: “Oi, Jummal, toda küll ei tahass!“ 

Juhtus ka üks mõistatuslik seik, mis kummitab mind tänaseni. Mulle helistati, et Uderna haiglas on keegi kinni püüdnud ühe ronga ja hoiab seda juba pikemat aega puuris kinni. Momendil ma ise välja sõita ei saanud. Helistasin miilitsale ja palusin, et ta sõidaks kohale ja laseks ronga vabadusse. Loomade piinamise eest karistamine oli miilitsa pädevus. Miilits  lasigi linnu vabadusse. Õhtul koju minnes nägin juba eemalt, et minu akna taga on mingi must kogu. Lähemale minnes selgus, et kortermaja just minu II korruse akna taga kükitas must ronk. Läksin tuppa, avasin akna ja tunnistasime teineteist. Andsin rongale küpsise noka vahele ja siis ta lahkus. 

Rohkem maja juures ma enam ronka ei näinud, aga kunagi palju hiljem oli üks kahtlane kohtumine. Sain tuusiku välismaale, mis eeldas ka arstitõendi omamist. Ootamatult osutusid proovid halvaks. Kuna sellest olenes sõitmine, nõudsin uute proovide tegemist. Istusin arstikabinetis akna all. Arst väljus uute proovide tulemusi vaatama. Närveerisin hirmsasti. Samal ajal tuli must ronk akna taha just minu kohale. Tunnistasime teineteist ja just sellest hetkest teadsin, et mu proovidega on kõik korras. Ronk lahkus, arst tuli tagasi ja teatas, et esimesed proovid olid vahetusse läinud ja tegelikult on kõik korras.