Viihtyisä ja ainutlaatuinen varaustupa vaeltajille pienellä saarella, joka on yksi Viron kauneimmista piensaarista. Sopii hyvin romantikoille. HUOM! Varaus enintään 20 henkilölle (8:lle tuvassa ja 12:lle telttailijalle). Paras tapa päästä saarelle on veneellä Salmistun satamasta (ota yhteyttä puhelimella +372
506 4889
).
Puhelin
Katso vapaat ajat kalenterista ja varaa aika verkossa osoitteessa www.nordicrent.ee, josta valitse haluamasi kohde ja paina „Broneeri“ („Varaa“) nappia.
Tuvan ensimmäisessä kerroksessa on takkahuone, pöydät ja penkit ja pieni saunomistila. Nukkua voi toisen kerroksen lattialla. Nuotiopaikka, katoksella pöytä-penkit, kuivakäymälä. Talossa vierailijoille annetaan satamasta mukaan verkkokassillinen kuivia polttopuita.
Hinta
55 €/ 24 tuntia
Lemmiki- 5 €/ 24 tuntia
Telttailumahdollisuus
Vain metsätaloasiakkaille, max 12 leiriläistä (5€/in.)
Katettu tulisija
on
Nuotiopaikka
on
Vesi
Pihalla on kaivo, mutta juomavesi on suositeltava ottaa saarelle mukaan.
Retket
Pedassaaren nuotiopaikka
Yöpymismahdollisuus
on
Yöpymispaikat
8 henkilöä
Nähtävyydet
Saaren lounaisranta on loistava paikka rantalomalle, auringonottoon ja uimiseen.
Lisätietoja
Ennakkovaraus vaaditaan!
Metsätalosta poistuessasi siivoa tilat.
Varaustupaa on mahdollista käyttää talvella siinä tapauksessa, jos Kolga lahdelle muodostuu kunnon jää. Jään yli kulkeminen on omalla vastuulla! Jään ylittämisen turvallisuuden kannalta pitää ottaa mukaan seuraavat apuvälineet: jääpiikit ja pilli jokaiselle kulkijalle ja koko seuruetta varten vahva noin 10 m pitkä köysi.
Yöpyminen talossa on mahdollista vain asianmukaisilla talvikäyttöön tarkoitetuilla nukkumistarvikkeilla, koska tuvan lämmöneristys on huono.
Kohde on varustettu
polttopuilla.
Ennen kun menet
luontoon, tutustu seuraaviin ohjeisiin: jokamiehenoikeuden periaatteet,
miten tulee käyttäytyä luonnossa ja roskaton.
Rajoitukset
Alle 18-vuotiaat voivat varata vain aikuisen seurassa.
Sijaitsee Kolgan lahden maastonsuojelualueella.
Sijainti
Salmistun
kylä, Kuusalun kunta, Harjun maakunta
Saapumisohjeet
Varaustupa sijaitsee Pedassaaren itärannalla, lähimpänä olevat satamat ovat Salmistu ja Kaberneeme.
Pedassaare metsamaja suurim väärtus seisneb selles, et see asub kogu Läänemere unikaalseima saare peal
ja Kolga lahe kõige metsasemal saarel. Pedassaarel on terve rida
tunnuseid, mille tõttu seda peetakse teatavas mõttes nii eriliseks.
Lisaks metsasusele on tegemist ka kõrgeima saarega piirkonnas – saar on
13m merepinnast. Saarel on 8m kõrgune kruusa astang, mille vastas otse
meres asuvad tohutud rändrahnudest kivimürakad. Kui kummipaadi või
kajakiga nende rahnude vahel ringi seilata, siis näeb mitme meetri
sügavusele mere põhja – vaatepilt on vägagi maaliline.
Loodepoolsest
küljest tuleb merest välja kivikülv, mis ulatub sügavale metsa sisse.
Kuna sinna kanti satub külastajaid harva, siis on nendele kividele
kasvanud peale paks sammal, mis muudab kivid äärmiselt nauditavaks
vaatepildiks. Siinkohal ongi saare külastajatele palve, et vaadake
loodusväärtusi ikkagi silmadega mitte kätega!
Saare edela, lääne
ja loodepoolne külg on üsnagi karine. Aastaid tagasi sõitis seal üks
väike seltskond mootorpaadiga karile. Viimaste pingutustega jõuti veel
enne, kui Neptun paadi omale oleks saanud, randuda. Merehädalistel tuli
Robinsoni kombel mitu päeva saarel elada enne kui paat remonditud sai ja
sellega taas sõitu võis jätkata.
Pedassaarele on omane ka see, et seal on järsult süvenev liivarand.
See võimaldab randuda suure süvisega laevadel. Kunagisel nõukaajal
oleks Pedassaarele peaaegu rajatud allveelaevade remondibaas, miks see
tegemata jäi oskavad täna vast veel öelda kunagised tähtsad nõuka
merelaevastiku admiralid – juhul kui neist veel keegi elavatekirjas on.
See,
et saarele on võimalik läheneda ka suurema süvisega avamere jahtidega
on saarele ka omamoodi nuhtluseks, sest ikka kipub olema inimesi kellel
on raha, et sellist liikumisvahendit omale lubada, aga pole austust
teiste inimeste suhtes. Aastaid tagasi, olles saare randumiskoha
lähedases laagripaigas telkimas ja vaikselt puhkamas, juhtus ühel õhtul
lugu mille kordumist enam kunagi ei sooviks. Nautides lõkkekoha juures
vaikset õhtut ja omaette raamatut lugedes hakkas järsku eemalt rannast
mändide tagant kostuma tohutut tugevat muusikalaadset heli.
Muusikalaadset sellepärast, et helil oli põhi rõhuasetus rütmi tootval
rütmimasinal mitte meloodiat tootval muusikainstrumendil. Aimata võis ka
mingit vokaalset elementi selle rütmi vahelt, mis võõrkeelsete sõnadega
püüdis kirjeldada meeldiva vastassoo esindajaga kohtumisel tekkivaid
ürgseid instinkte, mis sobivusel viivad liigi esindajad paaritumiseni.
Kuna mürareostus oli sedavõrd konteksti mittesobiv ja nii vali, et segas
meil suisa omavahelist vestlemist, siis otsustasin minna randa ja
paluda sealsel seltskonnal meiega arvestada. Vaatepilti, mis randa
jõudes avanes, on raske kirjeldada. Kõigepealt hakkas mändide vahelt
paistma kõrge tumedast klaasist maja, mis ikkagi osutus jahiks. Vööri
oli tõstetud kaks umbes 2m kõrgust kõlarit, mis seda muusikalaadset heli
tootsid. Rannas oli üleni kroomitud ja läikiv krillahi, mis meenutas
esimest NSVL-is kosmosesse saadetud sputnikut – sellel ilmaimel olid all
kroomitud valuvelgedega rattad, nagu mõnel edeval eputamisautol. Kõige
selle keskel toimetas ringi väike ebakaines olekus pea-aegu paljas eesti
keelt mittekõnelev seltskond. Astusin ligi ja seletasin oma probleemi
ära, mis mind segas. Noogutati pead ja öeldi, et kõik saab korda. Poole
tunni pärast ei olnud veel midagi korda saanud. Käisin uuesti neile oma
muret kurtmas, mul soovitati minna aanusesse. Pidasime oma seltskonnaga
nõu ja saatsime naisesindaja läbirääkimisi pidama arvates, et kuna
naisdiplomaadid on läbi aegade olnud edukad läbirääkijad, et ehk siis
õnnestub mingit muutust saavutada. Meie uus diplomaatiline esindus
saadeti samale aadressile nagu mindki. See ajas harja punaseks.
Helistasime politseisse, sealt konstateeriti fakti, et nad ei saa meid
kuidagi aidata. Kuna olukord paistis lootusetuks kiskuvat ja daami
suhtes ebaviisakas käitumine oli piisavaks ärritajaks, siis otsustasin
minna asja klaarima nii nagu seda tehti ammusel ajal ja heade tavade
kohaselt, sest mängus oli ikkagi südamedaami väärikus, mida oli räigelt
riivatud. Sõpradel, kes minuga saarel kaasas olid, hakkas rannas
lärmavast seltskonnast kahju ja nad hoidsid mind veenvate palvetega
tagasi. Otsustasin kogunenud pingete maandamiseks minna saare teise
otsa, seal oli see muusikalaadne heli poole vaiksem. Mööda rannajoont
tagasi jalutades nägin seda suurt jahti lahkumas. Reelingul seisis umbes
viie aastane tüdruk kes viibutas mulle mõlema käega keskmist sõrme –
laps on ikka kodu peegel. Pärast sain Salmistu sadama kaptenilt teada,
et selles seltskonnas oli ühe suure kütusefirma presidendi poeg. Lugu oli igati õpetlik, õnneks see Pedassaare väärtust minu jaoks ei langetanud. Saar
on jätkuvalt äärmiselt kena ja kui sinna minna nädala sees, siis võib
seal ainult väga erandlikul juhul mõnda külastajat kohata.
Metsamaja,
mis saarel asub, on super mõnus ja väga isikupärane, saun samuti päris
hea. Saunatamisega tuleb muidugi seda arvestada, et leiliruumi eriti
üle kolme inimese ei mahu, kui rohkemakesi minna, siis tuleb väga
tihedalt laval istuda. Samuti vältige leiliruumis valgusallikana
küünalde kasutamist, sest nendest on vahel juhtunud tuleõnnetusi tulema. Peale leili on väga mõnus minna ka jahedasse merre, aga arvestada tuleb, et sügava veeni on pikk tee jalutamist. Majakese
juures on ka väga kena õu koos lõkkekoha, pinkide ja lauaga. DC-sid on
suisa kaks. Ka kiikuda saab ja köiega puu otsa ronimist proovida. Saare
rannajoone pikkus on küll ainult 5 km ringis, aga selle ringi
tegemiseks varuge vähemalt kaks tundi, siis jõuate märgata ka
ümbritsevat loodust. Saare seest leiate kindlasti neli suuremat
rändrahnu ja ka rebaseurud. Kohalik rebane on üldiselt pärit korralikust
perekonnast ja hästi kasvatatud, sest pole veel kordagi märganud, et ta
laagrisse kellegi proviandi varusid näppama oleks tulnud. Kord mere
ääres istudes ja kohvi juues ta lihtsalt jalutas minust mööda, nina
maas, korra peatus ja viskas mulle sellise tülpinud pilgu á la „jälle turistid siin“ – ja jalutas siis vaikselt edasi.
On ka üks hoiatus, mida tahaksin kõigile veel edastada! See
saar on Salmistule võrdlemisi lähedal, mandri ja saare vahel meres
kulgeb liivakõrgendik. Igal aastal üritavad inimesed sealt saarele
pääseda, mõnedel see õnnestub mõnedel mitte. See seiklus on nõudnud
mitmeid inimelusid. Eriti ohtlik on saarelt mööda kõrgendikku tagasi
tulla, siis enamus uppumisõnnetusi juhtuvadki. Samuti ei tohiks tormise ilmaga suvalise paadiga üritada saarele minna, sest saare ja mandri vahel tekib ohtlik lainetus. 2009.
aastal sattusime Salmistu sadamasse hetkel kui seal ei olnud ühtegi
hingelist peale sadamakapteni poja Madise, kes pidi meid saarele viima
ja oli end erandkorraks sinna kohale vedanud. Samal ajal viis üks vana
kalapaat noortegruppi saarele. Poolel teel saare ja mandri vahel täitsid
lained paadi. Üheteistkümnest inimesel paadis olid vestid ainult
seitsmel. Tänu juhusele, et sattusime oma matkaseltskonnaga samal ajal
sinna, sai külmast merest (+7…+8C°) päästetud need inimelud. Madis ja
matkasell Tarmo said ka elupäästja medali selle eest.
Kuid lõpetuseks võiks öelda, et Pedassaar on kahtlemata Eesti üks kaunimaid väikesaari!
Kes on Tõnu Jürgenson?
Kunagi üheksakümnendate aastate lõpus võtsin omale eesmärgiks
käia läbi kümne aasta jooksul kõik Eestimaa looduskaitsealad,
rahvuspargid, maastikukaitsealad, asustatud saared ja suurema osa
mereäärsest rannajoonest. Seda eesmärki ei õnnestunud täielikult täita plaani kohaselt, sest enamus sellest nägemusest oli täidetud juba nelja-viie aastaga. Osad
asustatud saared on veel hetkel jäänud käimata ja asendatud asustamata
saartega, osad käidud väikesaared on olnud liiga lummavad ja on mind
sinna tagasi meelitanud. Paljude ihaldusväärsete kohtade juurde on olnud
ligipääs väga raske, sest saare ümbrus on karine ja ükski paadiomanik
ei taha riskida õnnetusse sattumisega. Nii mõnegi Eesti asustamata
väikesaare vallutamine tundub olema keerulisem kui mõne lumise mäe tippu
vallutamine kusagil kõrgmägedes. Loe pikemalt...