370 kilomeetrit sõprust ja kogemusi 25.07

Kui telgid ja muu varustus viimast korda kokku pakitud, asusime ratastega teele. Pikad metsasirged raputasid korralikult läbi, aga kõige rohkem tõmbas meeleolu alla suur veoauto, kes kitsal ja tolmusel teel sõitvatest ratturitest möödudes hoogu maha ei võtnud.

Mida tunnike edasi, seda sagedasemaks muutusid ajakirjanike kõned, kes plaanisid lõpp-punkti meile vastu tulla. Selline tähelepanu mõjus hea motivaatorina, nii et 32 rattakilomeetrit möödusid üsna kiiresti.

Järgmised 18 km läbisime viikingilaeva Turm pardal, aga kõigepealt tuli laev madalalt liivapõhjalt lahti lükata ja ankur kätte saada. Suure merekogemusega Tiit toimetas kapteni korralduste kohaselt purje kallal ning sõit saigi alata.

Kui Turm Treimani külas randus, toimus kõik järgnev juba lustakalt – esimesed intervjuud, viimased rattakilomeetrid, matkatee viimase sildi paigaldamine ja õnnelike nägudega käepigistused.

On hämmastav, kuidas ka võhivõõrad inimesed matkal kokku kasvavad – sarnast avameelsust ja sõbrunemist nagu matkal tekib, ei saavuta linnatänavatel või kontoriseinte vahel ka kuudega.

Läheb mõni päev aega, et lõkkesuits lõplikult kätelt maha pesta. Matkal kogetud ilusaid hetki ei pese aga mälust miski. Lõkke ümber räägitud jutud jäävad lõkke äärde, ütleb iidne matkatarkus. Seetõttu tuleb igaühel, kes matkamise lummusest osa saada tahab, endal saapad jalga panna ja jälgi teha.

Aigari, Tõnu, Julia, Heleeni, Alari, Kristjani, Kadri, Anneli, Margiti, Tõnu, Kertu, Jareki, Tiidu, Gerli, Jüri, Katrini, Kai, Hannese, Priidu ja Liisa-Lota soojad jäljed on juba tee peal ees.