Jalad nutavad, suud naeravad 17.07

Pärast kosutavat hommikusööki ja kiiret instruktaaži sõitsime pool tundi kanuudega, et kiiremini matkarajale jõuda, kuna ööbimispaik oli sellest pisut eemal. Retk läbi erinevat tüüpi metsade kulges sagedaste vihmasabinate saatel, nii et Liisa-Lota ja Priit otsustasid hoopis paljajalu kõndida ning said hiljem, kui ilm ilusamaks muutus, nautida kuivi jalanõusid. Julia jalad olid aga kõndides kannatada saanud, mistõttu temagi astus vahepeal paljajalu.

Närvikõdi pakkus järsust ja libedast mäenõlvast laskumine, millega kõik siiski suurepäraselt hakkama said. Seevastu murakarikas rabalõik oli salakaval – marju jahtiv Anneli astus rajalt pisut eemale ja vajus siis puusani vette. Õnneks ei suutnud aga isegi läbimärjad püksid tema rõõmsameelsust vähendada.

Õhtusöögiks valmistas Margit tummise lõkkesupi ohtrate seentega (kõik tee äärest korjatud). Korralik kõhutäis mõjus nii rammestavalt, et saunahuvilisi oli sel õhtul juba märksa vähem. Söögi kõrvale sai rüübata Heleeni nopitud nõmmliivateed, sest päeval kulges matkarada ka üle Eesti suurima nõmme.

Kui jutt juba Heleenile läks, siis tema entusiasm on hämmastav – hommikul, kui enamik seltskonnast veel magas, tegi tema juba koos Aigariga 10kilomeetrise jooksuringi ning motiveerib kaasmatkajaid pidevalt teadetega, et võiks vist pärast matkapäeva jälle jooksma minna. Arvestades, et tegemist on naisega, kes ühe soojaga 246 km järjest jooksnud, pole see muidugi mingi ime. Küll aga on täielik ime Heleeni naer, mida muidugi ükski kirjeldus adekvaatselt edasi anda ei suuda, aga mis ikka ja jälle ka kogu ülejäänud seltskonna ohjeldamatult lõkerdama paneb ja mida nii mõnigi telefonihelinaks salvestada on tahtnud.

Meie seltskonnast on nüüdseks lahkunud juba mitmed osamatkajad: Kadri Adamson, Anneli Talvik ja Tõnu Ehrpais. Kõik suurepärase huumorimeelega ja mõnusad kaasteelised. Hea uudis on aga see, et Kadrile on meie retk nii meeldima hakanud, et homme hommikul tuleb ta tagasi ja matkab veel poolteist päeva.

Vaata pilte!