Las kallab! 15.07

Lõpuks jõudsid kõik siiski sobiva rõivastuse valida ning matk algas. Vaevalt sai aga stardipaik selja taha jääda, kui esimesed matkajad juba kotid seljast heitsid ja alusmetsa sukeldusid. Mustika- ja maasikasaak oli rikkalik.

Siis hakkasid Aigar ja Heleen tempot tegema, Margit aga asus mahajääjatele seenemaailma tutvustama. Margit, kes veel ei tea, on naine, kes suudab seeni määrata isegi sõitva auto aknast. Kus teised näevad rohelist samblavaipa, näeb tema pilvikuid ja kõiki teisi seeni, mille nime kahjuks keegi meelde jätta ei suuda. Või siiski – limak ei lase end ka unustada, sest väidetavalt suudab see liikuda kuni pool meetrit ööpäevas.

Matkapäeva teise osa võtsime ette tõukeratastel. Nagu matkajuht Tõnu ütleb, tutvustab see riistapuu inimestele lihaseid, mille olemasolust neil seni aimugi polnud. Tutvustas tõesti, aga rattasõidu ajal juhtus veel midagi tähtsamat – vahepeal vaibunud vihm oli end kogunud ja kallas nüüd ikka mõnuga. Laagripaika jõudes nägid sõitjad välja nii, et Tõnu hüüatus “Oh, mul on pükstes kuiv koht!” ei tundunud kuidagi usutav.

Hetkel RMK laagripaiga puukuuris laest tilkuvate piiskade eest põigeldes ja seda sissekannet kirjutades joob ülejäänud seltskond rohke suhkruga teed ja üha tihenevad naerupursked on tõendiks sellest, et vesine ilm ei ole kellegi tuju karvavõrdki rikuda suutnud. Vapramad, muide, käisid äsja isegi ujumas. Ja viimane jututeema oli hea süda - põdra süda.

Vaata ka pilte!