Chili con Carne

Matka kirjeldus:

Kuna pidime piirduma nädalavahetusega, otsustasime võtta väiksema vahemaa. Sõitsime elektrirongiga Aegviidule, käisime poes ja asusime Mägede lõkkekoha poole teele. Ühes kohas oli kirjas, et sinna on Aegviidult 15 km, aga kirjeldusest kokku arvutades tuli kokku napilt 10 km. Kohale jõudsime täpselt natuke enne pimenemist. Ruttu telgid ja lõke püsti. Lubatud oli hõredat liiklust ja vaikset kohta. Arvatavasti nädala keskel see nii ka on, aga kuna me sattusime sinna reedesel päeval, siis oli üle järve üpriski tugeva muusikaga pidu ja autod sõitsid terve öö. Vaatamata sellele oli tore ja kui järgmisel päeval valges ringi vaatasime, pidime tõdema, et oleme üliilusas kohas. Laupäeval alustasime teed Noku lõkkekoha poole. Lõuna ajal sõime Söesauna talus kodust frikadellisuppi ja kotlettidega praadi. Ja need kaks maksid kokku ainult 2.90 €. Õhtul kella 18.00 paiku jõudsime Nokule. Laavuga koht oli kahjuks juba hõivatud, aga läksime kõrvalolevasse kohta. Kuna terve päev oli päris soe olnud, me ei imestanud, kui kuskilt kaugusest kõuekõminat kuulsime, aga järsku käis korraga kõva kärin ja välgusähvatus. Välk lõi meie kõrval olevasse metsa. Ja pärast seda oli täielik vaikus. Õhtu möödus mõnusalt katuse all. Vihma sadas ja lõkke ääres eriti olla ei saanud. Aga jällegi oli ülitore õhtu väga ilusas kohas. Järgmine päev asusime lõpusirge poole teele. Kakerdaja raba oli imeilus. Võtsime vett, lisasime sellele mineraale, sõime jõhvikaid, pildistasime huulheina. Jalanõud pidime jalast ära võtma, sest laudtee oli mõnes kohas täiesti vee all. Lõunal tegime peatuse Napu lõkkekohas. Jagasime veel viimaseid toiduvarusid ja viimane 11,5 km võis alata. Sellel lõigul nägime kolme vaskussi, ainul mõnda üksikut elumaja ja metsa-metsa ja veel kord metsa. Mõni auto sõitis ikka ka mööda. Üks mees peatus ja küsis, kas me oleme RMK matkatee matkajad ja küsis, palju me käinud oleme. Kuuldes, et kokku käime 50 km, oli reaktsioon, et hõh, nii vähe või. Sellist suhtumist kohtas tee peal veelgi. Tundub, et eestlased on kõvad matkajad. 50 km kõndida tundub kõigi jaoks käkitegu. Autos, raske seljakott kõrvalistmel,läheb see tee tõesti kiiresti. Aga lõpuks, kui me Ardusse jõudsime, olid jalad ja õlad 20st kilomeetrist ikka päris läbi. Jahe Paunküla veehoidla vesi oli jalgadele täielik luksus. Ardus läksime poodi. Poemüüja kiitis meid ja inimesed tulid juurde rääkima ja olid sõbralikud. Tore koht. Koju jõudes olime paljude sääsepunnide, mõne põdrakärbse, väsinud jalgade-õlgade, aga samas väga mõnusa kogemuse võrra rikkamad. Me jäime väga rahule ja tulevikus käiks rajal kindlasti veel.

Soovitused teistele matkajatele:

Jalgsi rännates peavad jalanõud ja seljakott kindlasti kvaliteetsed olema. Asju võtta kaasa võimalikult vähe. Seljakott tasuks vähemalt kolm korda üle vaadata ja isegi kergetest asjadest tasub loobuda, kui kahtled, kas neid võib vaja minna. Tee peal peab arvestama ka sellega, et mõnes kohas võivad jalad märjaks saada. Kas siis lihtsalt enne seda kohta jalanõud ära võtta või valida veekindlad jalanõud.

Tagasiside RMK-le:

RMK leheküljel ringi vaadates ja täpsemat legendi uurides pidin tõdema, et kilomeetrite arvud ei lange erinevates kohades kokku. Nii et lõppkokkuvõttes ei saa päris 100% kindel olla kilomeetrite arvus, kui palju sa tegelikult käima pidid. Teel Nokult Napu lõkkekohta oli vahepeal juhendis, et kõnni 1,5 km kuni ristmikuni ja siis hoia paremale ja siis veel 2,8 km. Tegelikkuses oli vaja käia 4 km ja siis alles paremale pöörata ja seejärel 300 m. Arv klappis, aga ootasime ja ootasime pärast 1,5 km seda paremale pööramist, mis tuli alles 4 km kaugusel. Aga üldiselt jäime väga rahule. Lõkkekohad on ülimõnusad. Puid oli igal pool piisavalt. Tore, et sellseid kohti on ja kui võimalik, tehke kindlasti neid juurde.