Ähijärvelt veloga Perakülla

Matka kirjeldus:

Sõitsin Ähijärve-Peraküla rada septembris, 9 päeva läks aega. Sõitsin rongiga Tallinnast Valka ja sealt juba hakkasin väntama Ähijärve suunal, Perakülla tuli elukaaslane autoga järgi. September tundus kõige mõistlikum kuu, ilmad veel soojad ja enamus putukaid äkki läinud. Enam-vähem nii oligi, kuigi öösel läks vahepeal täitsa kargeks ja putukarahvast esindasid uhkelt põdrakärbsed. Siit- sealt keerasin vahel täitsa sirge näoga ka raja pealt maha, ei olnud eesmärgiks piinlikku täpsusega mööda joont künda, vaid ka enda jaoks midagi uut avastada. Ja mõnikord tuli ka ootamatusi vahele, näiteks see, et Kavastu parv toimetab ainult suveperioodil, oli hiidlasest asjakaugele inimesele paras üllatus.

Rattavarustuse kaalu oli umbes 15 kg. Mugavaks tegi selle matkaraja kindlasti see, et poode on väga palju ja seega pole hädavajalik liiga palju ette mõelda ja ulmekoguseid kaasas tassida. Mina vaatasin enam vähem päeva või kaks ette, et kus järgmine pood on ja kotis oli alati varuga ainult soksi. Veega suhteliselt sama seis, üks pudel mul raami peal kaasas loksus. Filter oli olemas ja igasugu jõgesid-järvi on ju piisavalt Eestis.

Päevas kilomeetreid tuli täpselt korrelatsioonis sellega, kui palju mäest üles rühkima pidi. Seega Lõuna- Eestis 50-70 km ja sealt edasi juba isegi kolmekohalised numbrid. Keskmiselt sõitsin 6-7 h päevas.
Hea oli kindlasti see, et ma ise suurem asi korilane ja seenekorjaja ei ole (süüa meeldib väga), Lõuna- Eestis olid metsad ikka nii pilgeni seeni täis, et muidu poleks sõitmiseks üldse aega jäänud.
Nädala sees olid lõkkekohad ja üldiselt matkarajad ka täiesti tühjad, nädalavahetusel juba rahvas liikus kuna ilm oli ka hästi ilus. Rattakottidega matkajaid nägin täpselt 4.

Siin ka väike video matkast: https://www.youtube.com/watch?v=1wTyYOn6ngQ

Tagasiside RMK-le:

Olgugi, et ma läbisin rada nö tagurpidi, siis oli märgistus üldiselt ikkagi täitsa okei. Vahepeal oli lihtsalt naljakas jälgida kuidas 3 erinevat formaati (äpikaart, RMK paberkaart ja reaalne rajamärgistus) annavad kolm erinevat varianti kuidas ja kuhu minna. Ei oska öelda, millised neist need vanad versioonid on ja millised uuemad. Aga suures plaanis vahet pole ka, valid ühe kolmest ja kõik teed jõuavad lõpuks õige raja peale tagasi. Ainuke ala kus füüsiliste märkidega jama oli, oli Harjumaa. Hästi palju märke oli kas siis pättide poolt puruks pekstud või lihtsalt vanaks jäänud. Mujal piirkondades seda ei täheldanud.
See info, et Kavastu parv toimetab ainult suvekuudel, võiks ka kohe matkaraja avalehel olemas olla, sealt tuli päris korralik ring teha.
Kilometraažierroreid märkide peal oli ka minu arust väga vähe, Saarte raba juures oli kindlasti paar tükki mööda läinud. Vahepeal näitas Peraküla ~100 km ja siis mõni km edasi Peraküla ~130 km. Üldpilt siiski väga hea!
Lemmikpiirkonnad olid kindlasti Lõuna- Eesti kuplid ja väikesed armsad talukesed tiigiäärsete saunadega ning ka Vooremaal oli väga kihvt sõita nii et suur aitähh, et selline mõnus matkarada on tehtud!

RMK kommentaar:

Aitäh, Andreas matkaelamuse jagamise ja ausa tagasiside eest! Jõudu uuteks vallutusteks!