Jaano Setomaal

Matka kirjeldus:

1. päev, Orava-Värska
Matk algas enam-vähem sealt, kuskohas ta eelmisel aastal pooleli jäi. Või vähemalt RMK matkatee osa. Eelmisel aastal võtsin Rebasemäelt suuna otse Orava ja Obinitsa peale, seekord jäi auto Oravale ja võtsin kursi Värskale, Õrsava äärsele lõkkekohale. Seega tuli matkateele jõudmiseks enne paar-kolm kilomeetrit mööda maanteed kõndida. Matkatee oli hästi märgistatud, midagi erilist välja tuua ei oskagi. Talvel matka aega ja selleks puhkust planeerides ei osanud aga ette näha sellist leitsakut. Teadmiseks-meenutamiseks: 2018. aasta juuli oli kuramuse palav! Ainsa kõrvalepõike matkateelt tegin 1,5 km edasi-tagasi Kõvera järves ujumas käimiseks. Väga ilus järv ja hooldatud ümbrus. Jaheda vee jaoks tuli korralikult põhja sukelduda. Tagasi tulles kastsin enne särgi ja mütsi vette, et need vähegi jahutaks.
Õhtul Värska lõkkeplatsile jõudnuna leidsin eest mitu väiksemat seltskonda, õnneks oli ruumi laialt nii et kõik mahtusid ehteestlaslikult oma nurkadesse ära. Enda elamise ehk rippvoodi tõmbasin kõrgemale künka otsa puude vahele. Ka öö oli palav ja lämbe, see tõttu viskasin vihmakatte pealt ära. Ennatlikult, nagu öine vihmahoog teada andis. Õnneks oli katte taas kinnitamine mõne sekundi töö ja öine veeline äratus ei muutunud vesivoodis rippumiseks.
Enne magamaminekut sai ette võetud ring ümber Õrsava järve. Ärgu lugeja valesti aru saagu, põhjuseks ei olnud mitte vähene kõnnikilomeetrite arv päeval vaid tunne, et nüüd on küll paar õllet auga välja teenitud ning tõik, et ainus avatud koht oli Olerexi tankla teisel pool järve. Sealt muideks sai ka seep ostetud, mis matka jooksul korduvalt marjaks ära kulus. Google Mapsi ning RMK kaartide kasutajatele – ümber Õrsava kulgeb väiksem matkarada, mis võimaldab kenasti ka lõuna poolt järve ühelt kaldalt teisele minna. Ei ole vaja ujuda üle järve kõnnikilomeetrite kokkuhoiuks, nagu siinkirjutajale korraks mõte pähe tikkus.
Lõkkeplatsi lähedal asub korralik allikas, seega toidu ja joogi tarvis pole vaja vett järvest võtta.
2. päev, Värska-Poogandi-Lõunalaagri
Peale veevarude täiendamist (mida ei tohi kindlasti unustada!) võtsin Värskast suuna Poogandi lõkkekoha poole. Kel Värskas poes, juuksuris, pangaautomaadi juures vm pole plaanis käia, sel pole vähematki vajadust sealt läbi (ehk Õrsava järvest kaarega põhja poolt) minna nagu RMK matkatee kaart lahkelt juhatab. Mööda Õrsava järve rada lõuna suunas liikudes jõuate kenasti lauluväljakule, kus oletegi taas RMK rajal. Väga mugavalt jääb tee peale Setu muuseum/Tsäimaja, kus nii kergemaid kui toekamaid toite pakutakse, paraku küll väga piiratud ajal (11-18 suvel kui mälu ei peta).
Matkatee läbib kunagise Põhjalaagri ja Lõunalaagri alasid, sh „Setumaa Saharat“ (nutikamad teevad juba järelduse seal leiduvate veevarude kohta!), kus tänaseks sirguvad ilusad päikselised männimetsad. Poogandi lõkkekoht on kena, aga sealne „järv“ on väike madal tumedaveeline veesilm. Vees saab suplemas (loe: kõhuli mudas) ära käia, aga toiduks see vesi ei ahvatle. Poogandile olid end sisse seadmas ka muhe seltskond jalgrattureid. Peale lõunatamist otsustasin edasi rännata.
NB! Soovitus sealkandis matkajaile: võtke isikut tõendav dokument kaasa. Põgus pilk kaardile näitab, et matkarada asub kohati „Saatse saapast“ (loe: riigipiirist) vaid paari kilomeetri kaugusel. Pole ime, et sealkandis laigulistes või muidu tumedates toonides riietes seljakotiga matkaja, kel GPS koti küljes tolgendamas, sõbralike, aga tähelepanelike piirivalvurite tähelepanu pälvib. Nad teevad head tööd ja hoiavad kogu alal silma peal, mitte ei käi ainult nina maas mööda piirijoont. Tundus, et just siis oli sealkandis mingi suurem kahtlane liikumine toimumas, sellest ka teravdatud tähelepanu.
Lõunalaagrile lähenedes muutus veeküsimus üha teravamaks. Jõudsin juba rõõmustada läheneva Piusa jõe üle, paraku on seal kandis see ka riigipiiriks ning seal solberdamine ei ole sugugi hea mõte. Õnneks oli RMK lõkkepalatsil olevasse metallvanni vett varunud, mida sai nii söögiks kui pesemiseks kasutatud. Mis seal salata, ka joomiseks, need mõned vees ulberdavad putukad ei tee terve immuunsüsteemiga mehele midagi. Eriti kui janu on. Joogivett käisin täienduseks siiski lähedal asuvast majapidamisest küsimas.
3. päev, Lõunalaagri-Piusa
Lõunalaagrist algas suund tõotatud maa ehk Piusa suunas. Kõik oli kena kuni Koidula juures vana raudteetammini jõudmiseni. Pilk kaardile ja maastikule pani arvama, et ehk tasub hoopis see ca kilomeetrine kaar mööda maanteed kõndida, sest võsane rägastik ei ahvatlenud kuidagi. Nii tegingi. Matsuri küla juures, kus maantee taas raudteetammi ehk matkateega ristus, tekkis paraku dilemma uuesti. Seda ristumiskohta muideks ei tähista mitte miski, jupp aega vaatasin, et äkki on sealkandis ikka „õige“ rada, mida ma üles ei leia. Karm tõde on siiski see, et see vana raudteetamm ongi matkatee.
Nii Eestis kui mujal on palju häid näiteid, kuidas vana raudteetamm matka- või rattateeks on muudetud. Antud lõik ei ole seda mitte. Raudteetammi materjaliks on suur, terav graniitkillustik, mida mööda matkasandaaliga üldse pole mõnus käia. Pealegi hakkab seal võsa võimust võtma. Tammi ääres on lihtsalt kõrgem võsa. Kohati oli märgata, et tamm kõrgub sügava oru kohal, aga enamasti kadusid vaated ikkagi mõne meetri kaugusele võssa. Vaid üks võssa kasvanud matkatee silt andis tunnistust, et tegemist on tõepoolest õige matkateega. Positiivselt võib välja tuua vaid tammil kasvanud vaarikad, aga neid oli mujalgi. Korra õnnestus näha ka peitu lippava piraka sisaliku saba. Vähemalt ma sisendasin endale, et see oli just sisaliku saba. Olles mõne kilomeetri mööda killustikku komberdanud, võtsin appi veidi detailsema kaitseväe kaardi ning otsustasin tammilt sobivas kohas ära vasakule pöörata. Natuke kõndimist ja jõudsingi avarale niidetud heinamaale enne Koldavitsa küla. Emotsioon oli nagu oleks Nukitsamehe metsast (ainult et seal oli äge põlismets, mitte graniitkillustik!) päikselisele aasale sattunud. Koldevitsa külas jäi tee äärde ka puhta veega salvkaev nagu taeva õnnistus. Aitäh!
Miks ma ennist Piusat tõotatud maaks nimetasin? Sest seal on külastuskeskus koos kohvikuga, kust saab sooja toitu ja külma õlut! Pluss muidugi koobaste külastamise võimalus läbi külastuskeskuse. Lõkkekohast ei jää väga kaugele ka Piusa jõgi, kuhu pääseb juurde kõige paremini Obinitsa tee silla alt. Hea võimalus palaval suvel riiete ja enda pesemiseks, aga kõige olulisem – värskendavaks supluseks.
4. päev. Piusa-Härma
Pole palju rääkida. Mööda kruusateid aeglane kõmpimine, sest vana jalahäda otsustas välja lüüa. Enne õhtut sättisin end uhke Härma müüri juures laagrisse ja käisin ümbruskonnas ilma seljakotita kolamas. Tagasi tulles leidsin eest laagrisse sättinud autoga pere. Mahtusime kenasti ära, ei hakanud norima, et auto oleks viisakas siiski enne tõkkepuud parklasse jätta ning autoga lõkkeplatsi kõrvale sõitmine tegelikult ei ole inimõigus. Seda enam, et seltskond oli tegelikult päris tore ja viisakas. Härmal põrkasin esimest korda kokku murega, et rippvoodit polnud võimalik mugavalt lõkkekoha lähedale riputada. Kinnitasin siis tarbi ühe otsa laua/varjualuse posti külge ja teise maha ning sain varjualuse paika. Hommikuks olid naabrid läinud.
5. päev. Härma-Make
Matka kõige ilusam osa. Arvasin varem, et ma Piusa ümbrust ikka natuke tunnen ka, aga tuleb välja, et see ürgoru kant oli „radari alt“ täiesti välja jäänud. Eestis on ilusaid kohti paju, aga see on kindlasti nüüd üks lemmikuid. Matk läks mööda Piusa jõe ürgoru matkarada, mis on kenasti hooldatud (loe: kõrge heina sisse rajad sisse niidetud) ja tähistatud. Omapäraseks tegi kulgemise see, et ürgoru matkaraja infosildid on mõeldud lõuna-põhja suunas Vana-Vastseliinast Lindora poole matkajatele, nii et põhjast lõunasse kõndiv rändur saab lugeda huvitavat infot lõigu kohta, mille ta just läbis. Eriti tore oli, et tee kulges piki jõge, mistõttu veemure enam ei vaevanud.
Mõnikord tasub ümbruskonnas paiknev jätta guugeldamata ning lasta teekonnal end üllatada. Näiteks kui ootamatult ilmuvad silme ette Piusa jõe ürgoru puhkekeskus täies ilus ja uhkuses koos forellitiigi ja suitsuahjuga. Suurepärane võimalus taas maitsvat värsket sooja toitu nautida. Eriti sobib see seltskonnaga matkajatele, sest terve kala võib üksi matkajale korraga söömiseks üle jõu käia, aga kui tegemist on selles vallas (ehk söömises) võimeka inimesega ja mõni väiksem isend välja õngitseda, pole hullu.
Make müüri lõkkeplats meeldis väga, ilus väike plats müüri ja jõe vahel. Sinna ei ole ka võimalik autoga otse jõe äärde sõita, seega pole karta autopikniku peale sattuda. Lõkkepuud olid toored, aga millal see enne matkajat seganud on.
6. päev. Make-Vana-Vastseliina
Võsast sarapuukepp käima abiks saetud, jätkus palveränd Lõunasse. Vastseliina piiskopilinnuse varemeteni jõudnuna tuli seekordne matk siiski lõppenuks kuulutada, sest haige jalaga matk pole päris see. Kuna Vastseliina linnus on vana palverännakute sihtpunkt, kujuneski matk vist palverännakuks. Sinna sattununa tuleb kindlasti Piiskopilinnuse elamuskeskuses üks tiir teha.
To be continued 2019, insallah!

Tagasiside RMK-le:

1:50 000 paberkaardid - te suudate paremini!

RMK kommentaar:

Aitäh, Jaano, et jagasid meiega enda mõnusaid matkaseiklusi! Jõudu ja jaksu matka jätkamisel!