Karumatk

Matka kirjeldus:

Minu matka võtavad kokku helilooja Mart Saare sõnad tema armsas majamuuseumis Hüpassaares: "Ära matka rekordite pärast, matka kultuuri, looduse ja sellest saadud elamuse pärast, ära kiirusta, vaid süvene!"
Soov Oandu-Ikla läbi teha tuli juba siis, kui kuulsin, et selline rada avati. 2012 oli see retk minu jaoks aga üsna kättesaamatu, aga mõtted hakkasid sinnapoole liikuma ning pooleteiseaastase käsilevõtmise tulemusena sain kokku kogu varustuse ja tahtmise ning ka aja, et see matk ära teha. Algselt plaanitud 16 päeva asemel lõpetasin 13 päevaga, sest esmasest šokist üle saanud keha hakkas päev-päevalt harjuma üha pikemate distantsidega (pikim päev 46,8 km).
Läksin üksi, sest tahtsin jagu saada kahest hirmust: hirmust üksinduse ees ja hirmust metsloomade ees. Selle tõttu ka nimi karumatk. Üksindushirmu tegelikult ei tundnudki, pikkadel kruusateelõikudel oli lihtsalt igav. Aga karuhirmust üle ei saanudki. Läksin läbi paksu metsa, isevalmistatud "karukell" kaelas (plekist tass ja vile). Õnneks või kahjuks karu ei kohanud, isegi mitte põtra. Ohtlikemad loomad olid lahtised koerad, kes aga liiga ei teinudki, lihtsalt haukusid. Ja jalgsi sai mindud seepärast, et eneses pulbitsevat kärsitust talitseda. Vist natuke ka õnnestus, lugesin väga kannatlikult läbi kõik ettetulevad sildid, käisin läbi kõik teel olevad vaatamisväärsused.
Matka jooksul käis külas elukaaslane, vend ja sõbranna, kes täiendasid mu veevarusid ja pakkusid mõnusat seltsi.
Kilod kadusid ludinal, sest üllatus-üllatus, jalgsimatkal kulub kaloreid u poole rohkem, kui suudad sisse süüa.
8 ööd telgis
2 ööd voodis
1 öö laavus
1 öö raba vaatetornis
Armastan avaraid vaateid ja suuri väljasid, seepärast lemmikud olid rabad ning väga ootasin taaskohtumist merega! Hirmu ja tüdimust pakkusid paksud metsad ja lõputud kruusateelõigud, aga imelikul kombel neil lõikudel kõik mõtted otsa ei saanudki. Ju jätkub kauemaks.
Põnevaimad kohad, kuhu kindlasti tahan veel minna:
Jussi nõmm
Valgejõe orud-kanjonid
Viru, Suru, Kakerdaja, Loosalu, Mukri ja Hüpassaare rabad
Kõue mõis
Mart Saare majamuuseum
Kabli pagar
Liivi lahe rannad
Järgmised matkad tahaks teha kellegagi koos, aga hetkel oli oluline see üksi ära teha. Vend ütles mulle lõpus ilusad sõnad: "Nüüd tunduvad kõik teised asjad elus palju lebomad." Vist nii ongi!

Soovitused teistele matkajatele:

1. Suvisel matkal pole peale magamisriiete tegelikult muid riideid vaja kotti panna. Ühest paarist pikkadest pükstest (parmud - ja oi kui palju!!) ja T-särgist seljariieteks piisab.
2. Kinesioteip või leukoplast villide plaasterdamiseks kaasa!
3. Käimiskepid on head abimehed ja vähendavad raskust jalgadele.
4. Põlvesidemed vähendavad põlvede lõhkumist. Oluline, kuna ma mõtlesin, et neid põlvi tahaks veel 50 aasta pärast ka kasutada...
5. Kvaliteetne putukatõrje või pikad varrukad kaasa!

Tagasiside RMK-le:

1. Rada oli üldiselt hästi märgistatud, vaid mõnes kohas eksisin teelt - Jussi nõmmel seetõttu, et hakkasin teise matkatee märgistust jälgima ja teine kord minu oma rumalusest, kuna hakkasin jänesele järgi minema.
2. Puhta vee kättesaadavus on väga oluline! Kui mul poleks käinud matka ajal külalisi, oleksin vist janusse surnud. Teel elavaid inimesi ei tahtnud ka väga tüüdata, aga mõnel pikemal lõigul pidin seda siiski tegema. Mul oli kaasas veefilter, aga sellest oli vähe kasu, sest tee peal ei olnud mõnes kohas ühtegi mageveekogu, kust vett oleksin saanud võtta. Ja suvel veel oluline - veekogu, et ennast natuke pesta, sellest tundsin nii mõneski kohas puudust.
3. Teelõik Laiksaare-Kabli 22,1 km on liiga pikk. Ei saanud ka nii korraldada, et käiksin selle ühe jutiga ära, seepärast ööbisin Urissaare bussipeatuses. Hädasti oleks vaja sellele lõigule ühte ööbimiskohta.
4. Kruusateelõigud pärast Aegviidut ja eriti Soomaa kandis läksid väga tüütuks, aga vist ei saagi igale poole teha kihvte metsaradasid nagu Põhja-Eestis (mis olid üliägedad) või Kurgja ümbruses.
5. Vana Riia maantee ääres Kablist Iklani võiks olla mingi jalgrada, kuna suvel on seal metsik liiklus (oli vaata et ohtlikumgi kui Ardus 2 km Tallinn-Tartu maanteed käia).
Muidu tore, et selliseid asju teete! Rohkem Compostela-kultuuri ja arvestamisst sellega, et on inimesi, kes tahavad neid radu jutti, palverännakuna, mitte jupiti läbida!

RMK kommentaar:

Aitäh, Kaili, et jagasid meiega oma matka! Jõudu ja jaksu järgmistele radadele!