Matkajussid

Esimesel, päikselisel päeval sõitsime Oandust Kalmeojani (~38 km). Võsu-Nõmmeveski lõigul esines piisavas koguses liivast teed, kuid enamjaolt sai ratta peal sealt läbi. Nõmmeveski sillaehitus oli jõudnud täpselt sellisesse faasi, et meid lasti ratastega juba üle. Nõmmeveski ja Kalmeoja vahel said noormehed oma jõudu näidata, tassides rattaid mööda treppe üles. Neiud vaimselt abiks. Kalmeojas nägime esimest korda laavut ja kõrval asuvas „lombis“ sai ära tehtud ka esimene ujumine – mehed õhtul, naised hommikul.

Teisel, päikselisel päeval sõitsime Kalmeojast Aegviitu (~37 km). Õhtul Kolga poest ostetud vesi oli saanud otsa ja õnneks leidus Liiapeksi kandis üks lahke vanaproua, kes meile joogivett andis. Varsti pärast seda, rohkem metsa sisse sõites saime esimese porise ja üpriski rohtu kasvanud lõigu. Järvi Pikkjärves käisime end värskendamas ja sealt edasi raba poole. Kuna matkalistel oli suur soov Suru raba uut vaatetorni külastada, siis võtsime rattad käekõrvale ja jalutasime mööda laudteed kuni Paukjärveni. Sealse piirkonna mets oli erakordselt känduderohke ja sõites raputas korralikult. Jussi kanarbikupõldude ääres sai jalalihased rohkem tööle pandud ja liivasõitu harrastatud. Suusaradade ääres toimus kohustuslik mustikate söömine ja samblal pikutamine. Aegviidus ootasid meid saun ja pannkoogid ;)

Kolmandal, päikselisel päeval sõitsime Aegviidust Hirvelaaneni (~75 km). Hommik algas kohe viperustega – osad meist ei tahtnud üles tõusta, siis venis hommikusöömine ja kõige lõpuks avastasime Aegviidu poe ees, et ühe ratta sisekummi ventiil on katki ja laseb õhku läbi (seda küll pärast 15 minutilist pumpamist :P). Lõpuks alustasime teekonda alles pärast kella ühte. Päike siras ja kuumutas. Kakerdaja rabasse jõudes katsetasime juba laudteel rattasõitu. Järves sai ujumas käidud ja mülkaid uuritud. Järve ääres kohtusime Kanadas töötava austraallanna Sallyga. Loomulikult ei saanud küsimata jätta, et kuidas ta siia sattus. Lihtne – sugulased Lätis. Sinnamaani olid tal ainult positiivsed kogemused ja soovitasime veel omaltpoolt kohti, mida külastada. Rabast välja saades võtsime suuna Ardu poele. Varud täiendatud suundusime rajale tagasi ja hakkasime Hirvelaane poole sõitma. Vahepeal kohtasime kutsat (millalgi enne Sääsküla, kruusateel), kes meid väga hammustada tahtis, kuid õnneks jäi tal see tegemata. Asfaldile jõudes tegelesid noormehed meele lahutamisega – kõikvõimalikud asendid rattal said läbi proovitud (kodus ei soovita). Öösel sadas vihma.

Neljandal, päikselisel päeval sõitsime Hirvelaanest Kellissaarde (~72 km). Lelleni peamiselt kruusatee. Kuna ühel matkalisel oli oma sadulaga tekkinud ebatervislik suhe ja apteek oli kinni ning meie enda matkaapteek vajalikku ei sisaldanud, siis otsustasime, et jätkame paaridena (esimene paar rongiga Tallinnasse ja teine ratastega mööda Matkateed edasi). Pärast Koogistet sai jälle mööda kände sõita ja vahepeal ratas käekõrval liikuda. Kellissaarde jõudes sai kohe ujumismõnusid nauditud. Õhtu lõpuks olime siiski kolmekesi – rong viis Tallinnasse kahe asemel ühe õnnetu matkaselli. Öösel sadas vihma.

Viiendal, veidi vähem päikselisemal päeval sõitsime Kellissaarest Kilingi-Nõmmele (~100 km). Hommikusöögi plaanisime Kurgjale – lootsime putru ja kooki, saime ainult kooki. Oleme saanud paremat kooki. Noormehed otsustasid ära süüa ka meie ainsa konservi sprotte. Isegi vedelik joodi ära. Sündis uus sõna – sprotikrooks. Kurgjalt algab 12,2 km pikkune Sakala tee, mis laseb puhata kruusateest ja toob tagasi mõned kännud. Vahepeale kohustuslik mustikapaus. Kruusakale jõudes sai kogetud korduvalt nn tüngaasfalti – 50-100 m asfalteeritud lõik. Algselt plaanisime sõita Kopra tareni, aga kuna lõunapausi ajal saadud kõne kinnitas, et matka lõpetame nii nagu alustasime – neljakesi – oli vaja õhtuks jõuda Kilingi-Nõmmele. Pärast Läti vaatetorni metsa vahele sõites jäi meil tempo jube aeglaseks. Kopra tare juurde jõudsime kümneks ja sealt edasi Kilinig-Nõmmele kuskil kolmveerand tundi hiljem. Tüüpiline 13-14 km/h asendus pimedas metsa vahel sõites 21-22 km/h-ga. Valusa tagumiku klubi sai tänasega ühe liikme juurde.

Kuuendal, pilvisel päeval sõitsime Kilingi-Nõmmelt Iklani (~75 km). Esimene peatus oli kohe Kilingi-Nõmme poes. Vajadus jäätise järgi oli suur. Kuigi jäätisesöömine tõstis tuju, oli üks matkaline muutunud väga pahuraks – kõht oli tühi, jõud otsa saamas ja motivatsioon oli arvatavasti Kopra tare juurde maha jäänud. Lõunasöök Innustes tegi asja paremaks ja naeratus oli jälle näol  Massiarust kuni Pärnu-Riia maanteeni sai sõita asfaldil. 19 km enne lõppu hakkas tibutama. Enne lõppu tuli teha veel väike pirukapaus Kabli poes ja pärast pooleteisttunnist lebotamist sõitsime lõpuni välja. Ots ümber ja õhtusöök Dreimanni kõrtsis. Telkima läksime Krapi telkimisalale. Vihma ikka sadas.

Seitsmendal, päikselisel päeval sõitsime Krapist Pärnusse (~55 km). Kuigi olime plaaninud väga vara ärgata ja katsetada, kas saaks bussiga Pärnusse (üht matkalist ootas ees enam-vähem püsti sõit Pärnusse ja teine ootas hirmuga, millal tagumine ratas alt ära kukub). Ei saanud. Õnneks jäid kõik tükid külge (kuigi vahepeal tuli üks pakiraamidest lahti) ja kehaosad võtsid end kokku. Hoopis jubedam oli sõita viimased ~29 km suurel maanteel, kus rekkad, bussid ja autod mööda vihisesid. Kui vahepeal õnnestus täitsa üksi teel olla, siis alates Kilingi-Nõmme ristist oli olukord täiesti lootusetu – nagu Tallinna kesklinn, aga 90 km/h. Pärnusse jõudes sõitsime raudteejaamast mööda – eeldasime jaamahoone olemasolu (arvestades, et Pärnu siiski suur linn ja puha), saime mitte midagi ütleva perrooni. Pea kolm tundi sõitsime Tallinnasse ja siis veel viimane jõupingutus – koju :)

Aasta Nuuskmõmmiku auhind läheb Häädemeestel kohatud suure habemega svenssonile. Ta kavatseb mööda rannajoont igale maailmajaole ringi peale teha ning oli teel olnud juba 150 päeva (alustas Norra põhjapoolseimast tipust). Küsimusele, kaua ta plaanib teel olla, vastas ta, et kümme aastat.