MTÜ Kvaliteetaeg

Matka kirjeldus:

Nii sõbrad, Oandu-Aegviidu-Ikla RMK rattaretk on nüüdseks seljataga ja juba minevikku kirjutatud. Teen sellest ka väikse kokkuvõtte.
ESIMENE PÄEV
Kell 5:00 oli äratus, korralik hommikusöök pudru näol, kiire pesu ja kokku veel viimased asjad, et kell 6:00 startida juba ratastega rongi peale, 7 km sõitu soojenduseks. Tulime peale kahest erinevast jaamast ja kõik said ka ilusti peale, Lauri eriti napilt.
Väljusime rongist Tapal, et sealt edasi sõita järgmise rongiga juba Rakverre. Rakveres lõime aega surnuks söömise ja poes käimisega, et osta veel kaasa midagi vajalikku (nt õhukummid, mälukaart, näksimist jms).
Rakveres panime jalgrattad veoteenuse peale ja ise läksime liinibussiga Sagadisse, seal istusime ratta selga ja liikusime edasi Oandusse. Oandus tutvusime matkamajaga, ostsime kaardid raja jaoks, sõitsime korra mere äärde ning seejärel kell 15:00 startisime juba RMK matkarajal, kus me ei teadnud tegelt keegi, mis meid ees ootab.
Raja esimesed km olid enamasti hästi läbitaval metsaradadel, kõik kulges hästi kuni lõhkusime ära matka esimese ja ühtlasi viimase õhukummi, Geal õnnestus ühe talu juures okas külge saada ning peagi ootas ees rehvivahetus. Selle takistuse ületasime, seejärel õnnetus meil ära eksida raskele liivarajale ning unistus jõuda õhtuks Aegviitu kadus. Tuleb tunnistada, et eelnevalt räägitud raske lõik oli see tõesti, palju metsaradasid, liivateid, tõuse, treppidest ronimist, juurte ületamisi ja muid takistusi. Kui me olime tagasi õigetel radadel lõpuks ning kell 23:00 jõudsime ööbimispaika oli olukord peaaegu, et katastroofiline, mõne ratturi silmist võis näha, et juba aitab ja homme siit jätkata on liiga raske. Kuid suplus kohalikus imelises järves, supp öö ooteks, lõi silmad taas särama. Telgid üles ja pool 1 oli haudvaikus igal pool. Läbisime reaalselt matkarada sel päeval vaid 40 km. Head ööd esimene päev.
TEINE PÄEV
Äratus oli kell 6:15, nüüd oli vaja saada selgeks, mis seisus on keegi, kuidas lihased, tagumik sadulatest ning mida teeb vaimne pool. Kuid mida minut edasi seda energilsemaks ja optimistlikumaks kõik muutusid. Lõke üles, hommiku puder johurtiga, juurde võileivad. Sellele lisaks märkasime kell 7:00, et mingid tegelased filmivad kaameratega ning peagi tulid nad ka meie juurde filmima, olime lahkesti nõus saama korrakski vaid eetriaega ja väikest kuulsust ning nagu aru saime, siis sügisel ilmub saade, kus võib meid ka lõkke ääres istumas näha. Ega midagi, hakkasime pakkima asju kokku ja tuli asuda teele, olime selgeks teinud, et teine päev peab tooma palju kilomeetreid, kui tahame ikkagi neljapäeva õhtuks jõuda Iklasse. Rada algas kohe jalutuskäikudega, sinna mahtus mudast järve äärest, kui peagi ka rabast läbi minekut laudteel. Sealt edasi liikusime jõudsalt Aegviidu suunas ja oli näha, et entusiasm kasvas kõigi silmis iga kilomeetriga. Aegviidu on siis tuntud kui matkapealinn ning seal külastasime kohaliku poodi, tegime pilte ja algasid juba harjumatud kruusateed, mis võimaldasid samas liikuda päris hea tempoga. Peale lõunat olime jõudnud juba Tallinn-Tartu maanteele ning ees ootas lõuna Ardu grillis, sinna minek tähendas korraks väikest kõrvale põiget matka rajalt, aga see kõhutäis oli seda ka väärt. Jälgides ka ilma, siis oli selge, et vihmast ei pääse ning peale söömist startisimegi juba edasi vihmas, peagi tuli korralik padukas ning nüüd võis öelda, et matk muutus eriti ägedaks. Olime välja valinud Tillniidu lõkkekoha kuhu tahtsime jõuda. Kuid sinna oli veel oi oi kui pikk maa minna. Teisel päeval liitus meiega Alo, kes ei saanud lihtsalt töölt varem ära, kuid tahtis sellest kõigest ikkagi osa saada. Pidime kokku saama Lelles ning seal andsime viimaseks 10 km asju tema isa autole, kes viiks need ööbimispaika. Lelles lauldi meie naisliikmetele serenaadi poe ees, tegime mõned ostud ja liikusime edasi nüüd juba Tillniidule. Jõudes lõkkekohta avanes ees tõeliselt omamoodi koht, see oli päris metsas, kus öösel magades võis vabalt sind külastada karuotikene. Seekord jõudsime kohale 8ks, saime pesta, süüa ja isegi kaarte mängida. Läbisime sel päeval üle 140 km ja oli ilmselge, et siit paneme kõik edasi ja Iklasse me jõuame. Olin kõigi üle nii uhke, tiim on ikka sama tugev kui selle kõige nõrgem lüli.
KOLMAS PÄEV
Taas äratus kell 6:00, hommikupuder, pesemine, asjad kokku ning orineteeruvalt kell 8:30 startisime. Nüüd oli eesmärk jõuda igal juhul Soomaale, kus ootavad meid sirged-sirged-sirged. Kopratare lõkkekoha metsamajaga võtsime eesmärgiks. Hea tuhhiga minek hommikul tähendas seda, et unustasime ühest kohast ära keerata ja see tähendas 10 km lisa. Esimest korda me hargnesime, Argo ja Gea läksid Vändrasse poodi ja apteeki. Ülejäänud tahtsid külastada Mukri raba ja siis hiljem pidime kokku saama. Mukri oli tõesti imeline, vaatetorn, ujumisvõimalus, laudteed jne. Seal edasi liikusime juba Soomaa suunas ning leppisime kokku, et kohtume Hüpassaares. Selle vahele mahtus omajagu sõitmist asfaltteel ning ka meie lemmikuid metsaradu üle juurikate. Hüpassaarde jõudes oli näha taaskord, et lihtne ei ole kellegil, tegime lõuna ning langetasime otsuse, et 2 meest peab ees ära sõitma, et käia ära Kopratares ja sealt edasi Kilinge-Nõmmel ning poest tooma toitu, sest õhtuks ja hommikuks meil toitu ei olnud. Mina ja Alo olime siis need, kiired ampsud ja asusime liikuma..ning siis need algasid..SIRGED..SIRGED..tuul oli vastu ja tundus, et need ei lõppegi kunagi, ligemalt 60 km sirgeid ja siis olime lõpuks Kopratares, panime asjad ära ja sõitsime edasi poodi. Samal ajal liikus nelik vaikselt Kopratare suunas. Toit oli otsas ja saabusid selle matka kõige raskemad hetked..lõpuks kui Kilingis konsum paistis olime päästetud, tankisime esmalt enda kõhtusid ja siis võtsime süüa teistele. Jõudsime peale 9 tagasi kopratarre ning nö pidu võis alata, saime teha süüa ja saime lõpuks puhata, ligemalt 160 km jäi seljataha, ise nimetasin seda vaesememehe Tour De Franceks. Ujumine oli ka põnev, sest koos meiega tegustses seal julgelt ja agaralt koprapoiss. Ööbiseks me enam telke ei kasutanud, vaid seal oli olemas metsamaja, millel oli olemas ka küttekeha, kuid selle kasutamine oli pigem ohtlik, ajas jubedalt tossu sisse ja tunne oli nagu magaks suitsusaunas. Magama saime kuskil 1 ajal ja see uni oli nüüd küll hea.
NELJAS PÄEV
Lubasime endale pikema une ja ärkasime kõik alles 8 ajal või isegi hiljem. Sõime rahulikult, rääkisime, olime niisama ja kell 10 alles startisime. Sõita jäi Iklasse üle 70 km ja nüüd oli kõik alles vormistamise küsimus, tundus, et kõik on nüüd lihtne. Sõitsime Kilingi-Nõmme, käisime poes ja asusime vaikselt edasi, eesmärgiga minna Häädemeestele sööma korralikku lõunasööki. Peagi aga juhtus see, et mida võis oodata, hakkas vihma sadama ning kui me jõudsime meie mõistes maailma kõige pikema sirgeni, mis oli ligemale 12 km pikk ja lõppes Häädemeestel hakkas kõvasti vihma sadama ning tuul mängis ka oma rolli. Karm sõit ja kõva pingutus kõigilt, saime lõpuks Häädemeestele ära ning Pärnu-Ikla uue maantee ääres ootas vana hea Statoil. Kuum kakao seal oli lihtsalt nii ülim, sest keha oli saanud vihma, tuult ja külma. Sealt edasi jäi minna veel vaid ühes suunas ja otse Iklasse, ülejäänud kilomeetrid justkui lendasid ja pool 4 olimegi Iklas ning täitnud sellega ära oma eesmärgid. Nüüd liikusime edasi sooja kohta ja jäime ootama transporti, mis meid koju viiks. Hullud neli päeva seljataga, kuid tiim oli vägev, kõik toetasid üksteist ja selle tulemuseks ei saanudki muud olla, kui IKLA.
Kokkuvõtteks nii palju veel, et ma ise soovitaks varuda rohkem aega selleks matkaks, et saaks rohkem niisama olla, ringi vaadata jne. Meil oli paraku ajaline piirang ja see muutis selle keerulisemaks. RMK poolt oli kõik muidu lahe, kuid kui jalgsirada ja rattarada eraldusid, siis rattarada oli kehvalt märgistatud, jalgsirajal oli märgistus väga hea.
Toon välja ka, et matkaraja jooksul nägime palju häid ja abivalmis eestlaseid, kes olid nõus koguaeg jõu ja nõuga aitama.
Kahes kohas oli matkaliste jaoks paigutatud suur joogianum, kus sai vett endale juurde tankida.
Kõik oli väga super ja täpselt selline nagu ma ise oleks seda soovinud. Aitäh, kes meile kaasa elasid ja meie tegemisi jälgisid. Uute matkadeni.
Väike video ka.

Soovitused teistele matkajatele:

Võtke aega, sõitke rahulikult ja nautige teele jäävaid kohti.

Tagasiside RMK-le:

Kohtades kus matkatee läks eraldi jalgrataste jaoks, võiks olla parem märgistus jalgratturitele. Jalgsi liikujatele oli märgistus väga hea, kuid kui ratastel kiiresti liikuda, siis ei pruugi mõnes kohas viitasid märgata.

RMK kommentaar:

Aitäh, Argo ja Kristjan, et jagasite meiega oma matkaelamusi! Toredaid ettevõtmisi ka edaspidiseks!