Õed

Matka kirjeldus:

1. päev - ilus algus: päike, põlised männimetsad, suvelõhna- ja rohutirtsulaulused laiuvad niidud kiviaedade ja külade vahel viivad Lahemaa koskedena langevate veskijõgede juurde. Kergejalgselt kuni Joaveski puusillani. Siin jääb märkamatuks matkatee tähis ja vasakpööre kruusateele toob 3 km lisavantsimist enne ööbimispaika Nõmmeveskile jõudmist. Sööme, pakinuudlid ja-supp maitsevad küll hästi. Hommikuks keedame vett. Oandu looduskeskus - Võsu telkimisala 9 km - Nõmmeveski lõkkekoht 17 km.
2. päev algab vihmasajuga, mis kestab katkematult järgmise päeva ennelõunani. Alustame Nõmmeveskilt ja loeme legendi RMK palkidest varjualuses, et Vasaristi bussipeatusest tuleb üle tee minna, kust rada jätkub metsa vahel. Vihma aina sajab. Vettinud matkajate silmad otsivad iga teekäänu tagant Vasaristi bussipeatust ja jalad mõõdavad tuimalt asfalti. Kaob aja- ja kohataju. Kuni näeme kohvikut Kotka teeristil. Saame sooja, vihma eest varju, saabub päästerühm - Priidik ja Juulika kuiva pesu ja teadmisega, et oleme eksinud hetkest, kui hakkasime otsima Vasaristi bussipeatust, mida ei olnudki... Oli varjualune, kust märgistatud teeotsa ei näinud. Niisiis 6 km rajalt kõrvale. Matkapäästjad viisid meid autoga uuesti rajale, et saaksime Kalmeojal telkida ja ööbida. Küllap oli vaja meid veel motiveerida matka jätkama, sest Kalmeojal ootasid meid Priidik ja Juulika, kes aitasid süüdata vihmaga lõkke lõkke ja seada laavu tuule- ning vihmakindlaks. 2 sefiirikooki teevad matkaliste meele rõõmsaks. Kogu öö krabises vihm laavu katusel, uni ei tahtnud kuidagi tulla.
3. päeva hommikul ikka vihm, mis tasapisi uduks üle läheb. Kohtume Kalmeojal RMK-lastega, kellelt saame Lahemaa kaardi. Lõkkekoha puukuur täitub kuivade puudega, aga see meid enam ei puuduta. Lihtsalt on heameel, et telkimiskohtade eest hoolt kantakse. Viru raba on Üllele tuttav koht nädalavahetuse jalutuskäikudest, rahvast liigub laudteel edasi-tagasi ja kõneldakse erinevates keeltes.Turistid. Peterburi maantee ületamisel kaovad korraks rajamärgid, kuid olime saanud juhatust ja otsisime neid tähelepanelikult. Rada jätkub maantee ületamise järel Narva-poolsest otsast. Vihm on lõppenud, teeme väikese peatuse ja võtame seljast vihmakindlad, tuulutame jalgu ja jätkame juba Kõrvemaal. Niisked seljakotid rõhuvad õlgu ja vesine jalgealune Liiapeksi kandis vähendab liikumiskiirust. Järvi järvede juures lõuna ja varustuse kuivatamine. Tuul ja päike teevad seljakotid kergemaks ja sammu kiiremaks. Ca 5 km kõndimist mudastel teedel toob meid Suru-Suursoo laudteele rabavaikusesse, kus linnuvaatlustornist tahaks hüüda: „Ilus oled, isamaa!“. Vaade 2557 hektaril laiuvale soole, metsale, laukarohkele puis-põõsasrabale ning kuivenduskraavidele soo äärtes on ikka veel meeli liigutav. Maalilise ja puhta veega Paukjärve kaldale otsustame jääda ööbima. Korraks on mõte "visata" veel 4 km Jussi järve äärde, aga käli lubas tuua priimusele gaasi lisa ja nii jääme teda laagrisse ootama. Nädalavahetuse saabumisest kõneleb puhkajate rohkus. Jagame oma telgiplatsi kokkutulekut pidavate noortega. Nii uinume lõkke äärest kostva jutumõmina saatel.
4. päev: Paukjärvelt 4km Jussi telkimisalani on Kõrvemaal tõeline jääaja- järgsete pinnavormide vabaõhumuuseum (http://www.eestiloodus.ee/artikkel390_381.html). Eelmise õhtu mõte - minna vaateplatvormi juurest edasi veel 4 km Jussi järvedeni tundub nüüd - liikudes 15-20 meetriste ooside kitsal harjal ja võttes kuni 40-ne kraadiseid nõlvu rabade, järvede, metsade vahel - enesehävituslik. Jussi järve ääres kohtume matkajatega, kes läbisid need oosid, mõhnad, väikevoored, otsamoreenid, künkad ja kõrgendikud, orud ja märjad lohud öösel! Täielikud kangelased!
Kõrvemaa kaunid järved meelitavad puhkajaid. Jussi nõmme ümbruses kohtasime niipalju inimesi, et võrdlesime seda liiklusega Tallinn-Tartu maanteel. Endine sõjapolügoon Jussi nõmmel, kus taimed on uue elu saanud, mõjus lillade nõmmeliivatee ja kanarbiku õitel helklevas liblikate mängus ning vaikuses jõudu koguva äikesepilvega meeli lummavalt. Võtsime kiire sõdurisammu, et jõuda äikese eest varju pakkuva metsani. Ja siis see tuli - äike, vihmavalang koos sentimeetriste raheteradega. Kükitasime kuuse all, pea kohal sõdurikeep, mis varjas nägemast sähvivat äikest ja hoidis riided-kotid kuivad. Äikese kärgatusi varjualune ei leevendanud. Edasi mööda Soodla jõe mudaseid kaldaid. Üleujutatud matkatee Araka rabas tegi jalad lõplikult märjaks. Meil jäi Aegviiduni mööda tõusvaid ja langevaid metsateid veel 11 km. Veevarud olid napid - 1 liiter vett kahepeale, mida esialgu 3-e lonksu haaval jagasime, lõpus sai kumbki lonksu. Veresuhkru tõstmiseks oli valida pähklite-rosinate ja SNIKERSI vahel. Õde valis ühes tükis šokolaadi, et mitte iga pähkliga kätt suu juurde tõsta!
Innustav matkalegend ütles, et „peagi jõuate Aegviidu alla“, mida kinnitas meieni kostuv rongi vile. Sellest hetkest vantsisime märgade jalgadega veel üle 2 tunni. Ei ühtegi palki, pingist või varjualusest rääkimata, kuhu seljakotti korraks toetada või jalgu puhata. Juba nägime tänavalaternaid, kuid alevikuni oli veel minna ja minna… Nii pikad olid viimased kilomeetrid ja „karumets“ ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Ka alevis, Kase tänaval, ei leidnud me ainsat kohta, kus korraks puhata. Piinlikult täpselt pöetud eramajade aedade tagusele murule ei söendanud isegi väsinud matkajad istuda. Rajamärgid olid jälle kadunud, aga see-eest ootas meid õemees Hanno autoga. Liiter vett janustele teelistele oli esimene soov kokkusaamisel! Siis jalast märjad saapad! Ja seljakott auto pagasnikusse.
Tsivilisatsioon võttis meid jälle endasse. Kuid meie olime teised - rahu ja rõõm täitsid me meeli. Nagu ütles meid pühapäeva õhtul Tallinnas kohanud tuttav: „Te olete justkui ära nõiutud! Omaette, vaiksed ja salapärased.“
Ülle riskialtid mõtted teeme teoks koos. Seekord siis RMK matkatee 2 lõiku: Oandu- Kalmeoja (40 km) ja Kalmeoja-Aegviidu (36 km), lisaks veel eksikilomeetrid ja meetrid lõkkekohtadeni. Iga samm on arvel. Kokku arvestasime ca 80 km teed jalge all, 3 ööd kõva küljealusega ja 4 päeva suure seljakotiga ning teineteise peidus poolega.
Me oleme sitked ja sihikindlad. Minu õde Ülle on sama hea matkakaaslane, nagu ta on olnud teekaaslaseks elus. Esialgu takistustest ja hirmudest kubisev matkaplaan sai teoks. Pealegi ei karda õde äikest. Meie matkapäästjad on Juulika ja Priidik, kes ei viinud teisel päeval, mil mõtted liikusid koduradadel, meid autoga koju, vaid andsid jõudu ja soojust matka jätkamiseks. Käli Hanno hoolitsus hoiab turvatunnet. Kõik teised meie lähedased ja head sõbrad elasid kaasa vanaema ja vanatädi matkale. Aitäh, teile, kõik kallid!

Soovitused teistele matkajatele:

1. Kaasa kaart, legend, RMK telefoninumbrid. Telefoni akupank. Vajalik eeltöö kodus. GPS küll positsioneerib, kuid ei määra asukohta matkateel. Jälgi rajatähistusi ja rajalt kõrvale astudes vaata kohe, kust jätkata.
2. Jalanõudeks ainult korralikud matkasaapad - ilutsevad linnatossud on varsti märjad või prügikastis, nagu mul juhtus. „Korralikud jalatsid on väga hea investeering. Jalad on tänulikud. Siis füüsiline valu ei saada häirivaid võnkeid sisemise rännaku ajal.“ Ei mingeid kilekotte - saad haudunud jalad. Vajalikud on plätud, et anda jalgadele puhkust ka väikestel puhkepausidel.
No ja sokid olgu spetsiaalsed maratonisokid (pehmed, toetavad, hingavad…). Niidisokkidega sain villi, mis kasvas matka lõpuks 5 cm laiuseks veritsevaks haavaks.
Villiplaastrid, mis annavad villiga liikuda talutava valuga.
3. PUTUKAD. Sääski, sipelgaid, puuke peletas DIFFUSIL. Parmud seda ei karda, eriti enne äikest.
4. JOOK. Miinimum 1, 5 liitrit päeva peale. Tegelikult kulus 2 liitrit. Eriti hea oli soolane mineraalvesi BORJOM ja VITAUTAS. Vihmase ilmaga vähem, aga ikka peab jooma. Teel kohtunud matkajad näitasid meile kaaasaskantavat veekotti, mida saab täita keedetud jõeveega. Voolikust vee lonksamine on mugav ja hoiab energiat kokku. Vee ostukohti matkarajal ei ole.
5. VARUSTUS: Toetavate rihmadega seljakott, kerge telk ja isetäituv madrats, mis annab veidi pehmema küljealuse; pealamp, gaasipriimus ja katelok, tuletekitamise vahendid hoia kuivas taskus; eriti hea oli sõduri söögikarp koos kokku käivate topsidega ja nuga-kahvel-lusikas söögiriistaga, tugevam nuga-saag lõkkepuude valmistamiseks; nöör, väikse švamm ja nõudepesuvahend.
6. RIIDED: Igaks matkapäevaks 1 paar sokke, lisaks 1 tagavaraks ja 1 paar ööseks, soe pesu, pikad- poollühikesed püksid, ihupesu 2 paari, ujumisriided, pika ja lühikese varrukaga särgid, tuule- vihmakindel jope, soe fliis või kampsun. Vihmavarustus: keep, mis ulatub üle seljakoti, vett hülgavad püksid, kile. Torusall-müts on soe ja mõnus, nokk-müts varjab silmipimestavat päikest.
7. SÖÖK: müslibatoonid, teraleib, pähklid-rosinad, tükeldatud porgandid näksimiseks teel, nuudlid, pakisupid, valgurikkad kuivatatud kanaliha laastud.
8. HÜGIEENIVAHENDID: hambahari-pasta, seep, niisked salvrätid näo ja käte puhastamiseks, käterätt, esmaabi vahendid.

Tagasiside RMK-le:

Unustamatu elamus! Ja teeme veel seda, mis nooruses tegemata jäi - matkame looduses, avastame Eestimaad ja leiame taas iseennast!

RMK kommentaar:

Aitäh, Sirje ja Ülle, et oma matka meiega jagasite!