Rattahullud

Grupi liikmed: Ardi Lepp, Madis Pärn, Kaarel Koitne
Start: Oandu, 18.07.2014
Finiš: Ikla, 20.07.2014
Liikumisviis: Jalgratas
Läbitud kilomeetrid: 448,90

Matka kirjeldus:

Neljapäeva õhtul liikusime rongiga Tallinnast Rakverre, kus täiendasime Põhjakeskuses enda varusid erinevate söökide ja jookidega. Seejärel võtsime suuna Oandu poole. Ligi 32 kilomeetri läbimiseks kulus meil kaks tundi ning kohale jõudsime natukene enne pimedat. Lõkkel vorste küpsetades panime paika matkastrateegia ning eesmärgid. Ideaalis oli matk plaanis läbida kolme päevaga 125/125/125 vormis, kuid pärast esimesi kilomeetreid tuli sellele strateegiale natukene muudatusi teha.

I päev: Matka alustasime reede hommikul kell 10:00. Oandu looduskeskusest ostsime viie euro eest detailse Matkatee kaardikomplekti (komplektis oli 11 kaarti) ning sellega võis meie seiklus alata, Matkatee algus juhatas meid läbi imeliste Lahemaa metsade. Kuna ilm oli südasuviselt soe, siis tegime enda kosutamiseks regulaarselt puhkepause. Kuni Nõmmeveski lõkkekohani oli rada kergesti läbitav ning püsisime edukalt 125/125/125 graafikus. Pärast seda juhtus aga midagi, mida me ei osanud ette näha. Nimelt osutus Viru raba läbimine päris suureks katsumuseks ning liikumiskiirus vähenes seal põhimõtteliselt samaväärseks jalgsimatkajaga. Ohutuse mõttes tuli tihti ratast käe kõrval lükata. Sellest hoolimata leidsime peagi värskendust Viru raba vaatetorni juures asuvast väikesest rabajärvest. Pärast Tallinn – Narva maantee ületamist võtsime mõõtu Liiapeksis asuva Pudisoo jõe ääres asuva lõiguga, mis pälvis ka ühtlasti meie seikluse “enam-hullemaks-ikka-minna-ei-saa” tiitli. Mõne kilomeetri ulatuses oli metsatee ülihalvasti läbitav ning ratta seljast mahatulek tähendas aga automaatselt kümnetele parmudele söögilauaks olemist. Keha sai korralikult kinnitada aga Kõrvemaa matka– ja suusakeskuses. Kuna ühel seltskonna liikmel puudus rattal pakiraam ning seljas olev raske kott hakkas aegamisi seljale marrastusi tekitama, otsustasime söögilaua taga probleemile tulemusliku inseneriliku lahenduse otsida. Kõrvemaa matka – ja suusakeskuses töötavad aga väga abivalmid inimesed ning nendega koostööd tehes suutsime ühe rattahullu seljale armu anda. Nimelt leidus keskuses parasjagu Aegviidus elav inimene, kes oma isikliku ratta küljest pakiraami lahti monteeris ning selle meile laenas. Lisaks sellele pakkus härra ka oma rattakotte, mis võimaldas kogu kraami seljakotist rattakottidesse laduda ning sellega seoses seljakotist sootuks loobuda. Jätsime oma suure seljakoti temale ning matk sai sellega seoses hoopis uue hingamise. Aegviidu poes täiendasime enda söögi– ja joogivarusid. Kell oli märkamatult 21:00 saanud ning öö veetsime Aegviidust umbes 10km edasi asuvas Mägede lõkkekohas, kus oli võimalus päev karjääris mõnusa suplemisega lõpetada. Päeva kogukilometraaž jäi tublisti alla saja kilomeetri ning sellega olime jätnud järgnevateks päevadeks mõningase kilometraaživõla.

II päev: Startisime Mägede lõkkekohast kella üheksa paiku hommikul. Öösel oli korralikult vihma sadanud, kuid kuna olime oma rattad paigutanud telgi kõrval asuvasse tihedasse tihnikusse, siis pääsesime suuremate kahjudeta. Teise päeva alguses läbisime imeilusa Kakerdaja raba, mis pakkus meile sellist naudingut, mida pole ühegi pildiga võimalik kirjeldada. Keha otsustasime kinnitada Ardu Grillis. Edasi liikusime Matkatee esimestele pikkadele sihtidele. Rada vaheldus asfalttee, kruusatee ning metsatee vahel võrdlemisi kiiresti ning Eestimaa imelist loodust nautides olime märkamatult jõudnud Lelle alevikku, kus lubasime endale pikema puhkuse ning poeskäigu. Suuremaks katsumiseks osutus Mukri raba läbimine, kus sõites tuli deja-vu tunne esimese päeva Liiapeksis asuva Pudisoo jõe ääres asuva lõiguga, kus juulikuu kuumus ning sajad parmud olid meie vastu ühise liidu moodustanud. Pärast omamoodi väljakutset jahutasime end Võidula mõisahoone taga olevas jões, kus saime jahutavat leevendust kuumusele ning parmuhammustustele. Seekord jäi vastasseis võrdseks, kuid miski ütles meile, et see võitlus parmude vastu ei lõpe enne järgmise päeva õhtut, mil Iklasse plaanisime jõuda. Öö veetsime Kellissaare lõkkekohas. Kahe päeva möödudes oli meil veel läbida ligikaudu 160 kilomeetrit ning magama läksime väikese südamevaluga.

III päev: Ärkasime kell 08:00 ning startisime Kellissaare lõkkekohast orienteeruvalt tund hiljem. Kuna läbida oli veel natukene alla poole Matkateest, siis kutsusime sõbra Kuldari meile Iklasse järele pühapäeva südaööks. Kuni Kurgjani oli sõidutempo keskmisest kõrgem ning see tõstis koos rattahullude humoorikate naljade ja anekdootidega meie vahepeal allaläinud moraali. Kurgjal külastasime Karl Robert Jakobsoni talukompleksi ning täiendasime enda veevarusid. Seejärel muutus rada jällegi aeglaseks ning paari tunni vältel olime kaotanud kogu päeva alguses tehtud edumaa. Kiiremaks muutus rada alles Vanaõue veski juures. Pühapäeva pärastlõunaks jõudsime pärast Matkatee pikima sirge läbimist Soomaa looduskeskus – teabepunkti, kus lootsime mõnusa einega oma keha kinnitada. Seda meil teha ei õnnestunud, kuna ees ootas meid ainult suveniiripood. Kuna esimene reaalne toidupood ootas meid alles Kilingi – Nõmmel ning sinna oli umbes 40 kilomeetrit, siis otsustasime natukene tempot tõsta. Pikkadel metsasihtidel seigeldes polnud peale lummavate raiesmike midagi muud niikuinii vaadata. Paari tunni pärast leidsime end juba Kopra tare eest, kus andsime tõotuse, et seda kohta külastame lähitulevikus veel kindlasti. Tare eest hakkas ka Matkatee viimane lõik, mis tähendas automaatselt seda, et Iklani oli jäänud veel täpselt 76 kilomeetrit. Kilingi – Nõmmel kogusime jõuvarusid Triinu pubis ning söögivarusid täiendasime selle kõrval asuvas poes. Kilingi – Nõmmelt hakkasime Ikla poole liikuma kell 18:00. Ilmselt hakkas sealt pihta Matkatee kiireim lõik, kus kruusateed vaheldusid asfaltteedega. Asfaltteedel sai korralikult kiirust arendada ning see andis lootust paari tunniga Iklasse jõuda. Lisajõudu andis lummav päikeseloojang Riia lahel. Raja viimastel kilomeetritel sooritasime ka väikese lõpuspurdi, mille seekord võitis õige taktika valinud Ardi. Kohustuslikud pildid Oandu – Ikla viimase tähise juures andsid märku sellest, et meie suurepärane seiklus on selleks korraks lõpule jõudnud. Kogu matkatee vältel saime tunda nii Eestimaa vapustavat loodust kui ka parajaid katsumusi. Matkatee viis meid kohtadesse, kuhu ilmselt elus teist korda ei satu ning rajameister on raja kas teadlikult või juhuslikult konstrueerinud selliselt, et see võimaldaks näidata võimalikult palju mitmekesist loodust ning inimeste elu – olu. Viimasel päeval läbisime koos lisaga 175 kilomeetrit. Kokku kogunes sõidutunde 25 tunni ja 33 minuti eest. Keskmine kiirus oli selle vältel 17,56 km/h, mis teeb kogu sõidudistantsiks 448,90 kilomeetrit.

Soovitused teistele matkajatele:

Kindlasti ostke Oandust kaardikomplekt, mis maksab viis eurot. See on kallim versioon, kuid aitab mõnusalt kogu Matkatee ulatuses järge pidada.
Rattaga minejad arvestage sellega, et kogu pagas peaks teil olema paigutatud rattale, st mitte mingeid seljakotte. 375km pole selleks lihtsalt õige distants.

Tagasiside RMK-le:

Pikkadel sihtidel võiks Matkatee märgistus olla natukene tihedam. Seda eriti teede lahknemiskohtades.
Lõkkekohad on puhtad ning seal puhkamine nauditav.

Galerii:

Matkapäevik

Kõikidel matkajatel on võimalus oma kogemus RMK matkateede läbimisel RMK lehele kirja panna. Jagage oma kogemusi järgmiste matkajatega!

Lisa oma matk