Robur 2021

Matka kirjeldus:

Kohila – Tõõrakõrve lõkkekoht (Tapa), aeg kokku 9 tundi ja 45 minutit, millest puhas sõiduaeg 7 tundi ja 50 minutit, keskmine sõidukiirus 16.1km/h. RMK matkatee kilomeetrid 121 km, rattakompuuter näitas 125 km.
Eelmine aata lõpetasime vahetult enne Kohilat, kus oli RMK raja 120 km post. Seekord alustasime Kohila keskusest, mistõttu esimene kilomeetri post oli tegelikult 125 km ehk näpistasime „5km“ rajast. Seekord läksime teele jällegi kolmekesi, koosseisus kellega oleme läbinud eelnevalt kokku juba 1195 km RMK radasid ehk teame üksteise võimekust päris hästi.
Nagu 2020 aastal, siis ka seekord võtsime eesmärgiks sõita 10 tundi ja lõpetada seal, kuhu välja jõuame. Eks raja läbimise pikkus sõltub ikka suuresti maastikust ehk suuresti sellest kui palju satub sekka lõike, kus peab jalutama. Olime arvestanud, et Aegviidu peaks olema ca 90 km ja Tõõrakõrve lõkkeplats Tapa kandis ca 120 km ehk see peaks olema läbitav distants.
Kogunesime Kohilas, kes tuli Pärnust, kes Tallinnast. Start 8:08, päike paistis, sooja oli küll mõni kraad, aga ilmataat oli meile armuline, kuna lubas terveks päevaks selget ilma ja nii ka läks. Samas oli ilm ikka parajalt jahe, mistõttu kasutasime ka jalatsikatteid. Kui hommiku poole soojendas päike piisavalt, et ühe riidekihi pidime vähemaks võtma, siis pealelõunat tuli see kiht tagasi panna, kuna tuul oli külm.
Kaardilt vaadates tundus, et ega meil „poepeatust“ enne Aegviidut ei pruugi tulla, mistõttu varustasime end vastavalt söögi-joogiga. Tegime kaasa „võikud“, lisaks tahkeid batoone ja lõunaks planeerisime priimuse peal vett soojendada, et „tactical foodback“-i putru ja kohvi teha.
Esimesed 15 km läks nagu lennates, asfalt ja kõvakattega teed, kuid 15-18 km põikasime metsa, kus oli parajalt tehniline singli lõik, kus sai jalad ka märjaks. Lisaks tuli metsast väljasaamiseks ületada üks kraav, mis oli paras väljakutse ja üks meist sai ka jalad vette kasta.
Edasi kulges rada vahelduvalt nii kõvakattega teedel, põigates sisse ka metsateedele ja sekka ka mõned singlid. Üle Tallinn-tartu maantee läksime Kose kandis (ca 40 km oli läbitud) ja seal oleks olnud ka poe võimalus, et „tankida“, aga kuna olime varustanud end piisavalt, siis jätsime vahele. Peale Koset oli valida, kas minna jalakäijate rajale või eraldi rattarajale. Kuna hommikul juba saime jalad märjaks teha, siis valik läks rattarajale.
Lõuna tegime kell umbes kell 13:00 Voose lõkkekohas, kui läbitud oli 70 km. Kuigi vahetult enne Voose lõkkekohta olid metsateel näha karu jälgi (liivasel pinnasel oli selgelt eristavad), siis vaatamata sellele tegime oma söögipeatuse seal. Järgmised 20 km kuni Aegviiduni oli tee samuti vaheldusrikas, läbides ka metsatukkasid. Poe võimalus oli ka Jänedal ja umbes kell 15:00 jõudsime Aegviidu poe juurde, mida külastasime nii 2013 kui ka 2016 RMK radasid läbides. Kuna olime plaanitud graafikus, siis tankisime end natuke ja asusime teele Tapa poole. See lõik üllatas mitmete tõusudega, kus osadest sai rattaga „üles keritud“ ja ka tõususid, kus tuli ratas käe kõrval üles ronida.
Kell 17:15 jõudsime Tõõrakõrve lõkkeplatsile ja kuna saatetransport oli alles teel, siis läbisime veel ühe mõnusa singli ca 1,5 km, misjärel jõudsime Lehtse-Tapa maanteele, kus oma seekordse RMK raja läbimise lõpetasime. Kuna transpordi tellisime Tapale, siis kimasime veel 4 km mööda asfalti lõpetuseks.
Seekordne RMK lõik oli rattasõitjale mõnusalt vaheldusrikas, läbida sai singleid, ronida üles tõusudest, kihutada asfaldil, kulgeda mõnusal metsateel või ka kannatada värskelt hööveldatud kruusateel (tuul vastu). Raja märgistus oli suhteliselt puudulik, ilma GPS-ita oleks olnud läbimine päris vaevaline.
10 tundi sõitu teeb ikka oma tööd, jalad olid kõigil mõnusalt kanged.

RMK kommentaar:

Aitäh, Kauri, et jagasid meiega oma taaskordset jalgrattamatka!