Matkaklubi Z

Matkasime Lõunarajal kokku 36 päeva. Meid saatsid erinevatel aegadel ja erinevatel distantsidel Annemarie, Kaidi, Alar ning Matkaklubi Z peaaegu täies koosseisus.

Suurim pluss sügisel matkamiseks on see, et puudub Eesti Kõige Tüütum Loom – sääsk ning palav ka ei ole, kuid on kaunid värvid. Suurim miinus on tõenäoliselt vihm ja hallid ilmad, kuid meil läks sellepoolest hästi, et näiteks terve esimese nädala paistis päike, vihma sadas terve matka jooksul vähem kui nädal ning lisaks hallile sügisele nägime ka peaaegu lund.

Lühike kokkuvõte:

• matkapäevi kokku 30 (ning puhkepäevi seega 6);
• keskmine päevadistants (puhkepäevi arvestamata) 21,8 km;
• lühim päevateekond 12 km ning pikim 30 km;
• ööbisime 12 ööd telgis, 6 ööd metsamajas, 6 ööd looduskeskuses, 5 ööd metsaonnis, 4 ööd puukuuri lakas, 1 öö laavus ning 1 öö linnusetornis;
• kohatud loomad: põder, kitsed, metsseakari, lugematul arvul laglesid, hanesid ja kurgi, hiir, rebane, Elistvere loomapargi asukad eesotsas tšintšiljadega, lehmad ning tõenäoliselt üks ilves, kes meil ühel kuuvalgel õhtupoolikul sabas luusis;
• kohatud matkajad: üksik jalgrattur, kelle kaks nädalat vanu jälgi me mööda metsa taga ajasime; Toomas, kes meile Norra lähistel oma kodukanti tutvustas; motomatkajad, kes sama distantsi ühe nädalavahetusega läbi sõitsid; ning Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, kes oma sügismatka kogemata meie matkateele planeerinud oli;
• pikim vahemaa ilma poepeatuseta: 1 nädal – ja rekordiliselt rasked seljakotid stardipagasiga 33 kg meestele ja 25 kg naistele;
• natuke tegime sohki ka – kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis umbes 20 km sellest 654st sõitsime olude sunnil autoga. Sundivaid olusid oli erinevaid – näiteks ühtis meie matkatee Vastseliina kandis kohalike jahimeeste põdrajahiliiniga; et mitte kuuli saada, eskorditi meid lahkesti 4 km (mööda õnneks suhteliselt igavat maanteelõiku) edasi.
  

Tituleerisime lemmikkohtadeks matkateel Alumati ning Luhasoo. Alumatis juhtus lihtsalt see, et selleks hetkeks olime juba üle 600 km ära matkanud ja õhtu oli eriti kaunis – tuulevaikne täiskuuöö heas seltskonnas väikese järve kaldal kõrgete mändide vahel. Need rabad aga on täiesti nähtus omaette, kuidagi eriti armsad ja kodused. Seisad üksinda seal rabajärve ääres ja vaatad, kuidas kõik paigal on – otsa ega äärt kuskil ei paista, põhjatul veepinnal peegeldumas kõik mõeldud ja mõtlemata mõtted.

Jooksvad muljed päevateekondadest, põnevatest kohtumistest ning kõigest muust paeluvast meie blogis http://matkatee.wordpress.com/. „Matkaplaani“ all on lingid konkreetsetele päevadele ja etappidele ning „Galerii“ all pildijäädvustused.

Pikk matk on elamus omaette – „loodusega koos“ saab täiesti uue tasandi ning sama lugu on iseenda, matkakaaslastega. Ja selle maaga, kus elame.