Tõnu Jürgenson soovitab: Koiva männikud - Alumati, Tellingumäe ja Kõrgeperve telkimiskohad.
Kindlasti on alati meeldiv minna kuhugi loodusesse, panna püsti telk või kasutada metsamaja/metsaonni ja veeta oma õhtu lõkke ääres istudes. Lõkke ääres istudes on hea mõtteid koondada ja leida oma mõtetule eksistentsile siin suures universumis mingi vabandus. Lõkke juures on hea olla koos pereliikmete või parimate sõpradega omavahelises osaduses.
Teisalt annab ka liikumine ühest kohast teise juurde uusi emotsioone ja aitab avardada meeli. Meie naabrite soomlaste ja rootslaste juures on kõik kaitsealad ja matkarajad nii üles ehitatud, et iga paari-kolme tunnise kõndimise järel on võimalik leida järjekordne laagripaik, kus on hubane peatuda. Kahjuks
Eestimaal pole sellist avarust ja võrreldes Soome või Rootsiga on meie maa ikkagi üsna tihedalt asustatud. Neid kohti, kus saaks võtta seljakoti selga ja liikuda sellist rada, et õhtul olla jälle laagris ettevalmistatud telkimiskohas, on kahjuks raske leida.
Kuid üks selline piirkond, kus see võimalik on Koiva männikud asukohaga Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal. Siin on mõistlike vahedega mitu kena telkimiskohta, millede vahel liikudes saab endale kena paaripäevase matka korraldada, luues kolmnurga
Tellingumäe,
Kõrgeperve ja Alumati telkimiskoha vahel.
Tellingumäe plats on avar ja valge. Kes ei viitsi telki püsti panna võib ka puukuuri peal unematiga kohtingu korraldada.
Seal on künkal kõrge vaatetorn, kust avaneb suursugune vaade Lõuna-Eestile ja Põhja-Lätile. Erinevatel aastaaegadel on huvitav vaadata kuidas muutub Mustajõe lammiala. Kuidas vesi koguneb ja kaob vana jõe sängidest. Millised värvid looduses vahetuvad jne...
Telkimiskohta ümbritsevast metsast võib leida jälgi vanadest kaevikutest ja punkrites. Need on üsna hästi säilinud, kuna reaalset lahingutegevust seal ei toimunud. Laagripaik on varustatud katusaluse lauaga, mis võimaldab seal ka kerge, ilma külgtuuleta vihma korral provianti manustada. Laagripaigas on ka mitu lõkkekohta, üks lõkkesõõr on muidugi suur ja võimas, mida reeglina kasutatakse Volbri ajal nõidade põletamiseks või siis jaanitule tegemiseks.
Laagripaiga ümbruses on samuti huvitav ringi jalutada, kuna maastik on vahelduvate kõrgustega. Mustjõeni on jalutada mõned sajad meetrid.
Tellingumäe telkimiskohast mööda metsateid loode poole liikudes jõuame varsti Alumati lõkkekohani.
Alumati lõkkekoht asub samanimelise väikese metsajärve ääres. Koht on looduslikult hästi varjatud ja selle leidmine on paljudele keeruliseks osutunud, kuna künkad varjavad hästi laagripaika ja järve ennast. Kui see aga üles leida, siis avaneb silmale meeldiv üllatus, sest koht on oma olemuselt äärmiselt armas.
Kindlasti on tegemist ühe romantilisema metsajärvekesega kogu piirkonnas.Alumati lõkkekohas on tänu maastikule üsna keeruline telgile kohta leida, sest maapind on kõikjal kaldu, suurema telgi jaoks kui 2-3 kohaline on üsna keeruline tasast kohta leida. Sellepärast on ka siin mõnusa katusealusega puukuur, kuhu üles mahub neli inimest ilusasti magama. Lõkkease on üsna järve kalda lähedal kõrgema künka varjus, seega tuleb seal arvestada, et väikesegi tuule korral keerutab suits kogu aeg ringiratast otsides endale uut ohvrit kelle silmad kibedaks teha.
Mulle endale meeldib Alumati lõkkekoht just sellepärast, et
tänu koha eraldatusele sinna ei satu juhuslikke inimesi. Tänu eraldatusele on seal ka
võimalus näha palju linde, eriti meeldivad üllatused on õhtusel ajal kakud. Mitmed kakulised on olnud üsnagi uudishimulikud ja
on olnud mitmeid kordi, kus vaikselt lõkke ääres istudes on mõni kakk lähedal seisva puu oksale end sisse seadnud ja siis tükk aega matkaseltskonna toimetusi jälginud. Eks peab ikka silma peal hoidma, et keegi tema eest hiiri ära ei sööks.
Alumati lõkkekohta ümbritsev mets on väga maaliline, jalutamine seal on ülimalt meeldiv. Mets ei ole just tihe ja tänu sellele on seal valgust palju, samuti on seal puude all väga ilusad samblad ja samblikud. Sügisesel aja saavad korilased sealt kindlasti rikkaliku seenesaagi.
Iga kord kui ise olen Alumati järve ääres laagrisse jäänud, on alati tulnud peale selline eriline muust maailmast eraldatuse tunne, kuidagi mõjub see koht nii, et eriti hästi õnnestub muust maailmast välja lülituda.
Alumati lõkkekoha juurest on hea liikuda Kõrgeperve lõkkekoha juurde. Metsateed on äärmiselt ilusad. Jälle on mets hästi valgusrohke jametsaalune kaetud üliilusa samblavaibaga. Teadlikult olen püüdnud vältida sellise ilusa samblavaiba peal kõndimist, kuna see jätab endast paratamatult maha jäljed pikaks ajaks. Loodan, et siit lugesid nüüd vihje välja kõik, kes piirkonda külastada plaanivad.
Kõrgeperve lõkkekoht asub otse Koiva jõe kaldal ja kallas on kõrge.
See lõkkekoht on pidevas muutumises. Kuna see jääb jõe käänakusse, siis vesi pidevalt kulutab kallast. Esimene kord käisin seal 2001. aastal ja siis oli kallas praeguse kohaga võrreldes Lätile oma 5-6m lähemal. Samuti on olnud huvitav jälgida, kuidas erinevatel aastaaegadel veetase jões on muutunud. Kevadise suurvee ajal on ühel korral vesi isegi tõusnud nii palju, et jõudis lõkkekohani, samas suvel on kalda pealt veeni mitu meetrit langust. Täitsa hämmastav, kuidas veetase võib muutuda!
Kord oli juhus kui olime kevadise suurvee ajal seal telkimas ja laagripaigale sõitis üks maastur. Kui juht ukse avas tuli auto salongist vett välja. Pool kilomeetrit eemal on tee peal üks madalam koht, kevadel oli seal vesi teepinnast umbes meeter või natuke peale üle. Kuna see kohalik mees ei viitsinud suurema ringiga Kõrgepervele sõita, siis otsustas ta lühemat teed kasutada, tema endagi üllatuseks oli tal ülimalt hea amfiibauto.
Kõrgeperve lõkkekoht on samuti valgusrohke ja avar. Seal on mõnus istuda ja vaadata kuidas Koiva voolab. Ümbritsev maastik on jällegi ülimalt ilus. Kui liikuda allavoolu, siis natuke vähem kui kilomeetri pärast jõuab jalutaja järgmise lõkkekohani, see peaks olema Taheva valla lõkkekoht. Õhtusel ajal on siingi suur võimalus mõne kohaliku kakuga kohtuda ja muljeid vahetada. Erinevaid rähnisid on siin ka küllaga kes samuti matkajatest endid häirida ei lase ja tulevad tihtilugu üsna lähedal seisva puu peale toksima.
Kõrgeperve laaripaik asub suhteliselt metsatee ääres, juhuslikke liiklejaid on seal vähe, aga keegi ikkagi aeg-ajalt mööda sõidab. Kuna lõkkekohalt avaneb ilus vaade Koivale, siis tihtilugu möödujad peatuvad ja tulevad telkimiskohale vaadet nautima. Kuna ma ise külastan seda lõkkekohta tihti, siis võin väita, et juhuslike külastajatega
pole olnud ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit. Ühel korral kui seal oli noorte seltskond grillimas ja autost tuli muusikat, oli ka meie matkaseltskond plaaninud sinna laagrisse jääda. Noored oli väga arvestavad ja viisakad, ei hakanud meiega üldse vaidlema kui palusime muusika kinni panna. Said meist täiesti aru, lõpuks kujunes meil selle seltskonnaga lõkke ääres isegi meeldiv vestlus välja.
Luues omale matkamiseks kolmnurga nende kolme lõkkekoha vahel, on võimalik saada väga elamusterohke ja ilus nädalavahetus. Logistiliselt on väga mugav jätta auto Tellingumäele ja siis Kõrgepervelt sinna otse mööda metsateed tagasi jalutada.
Selline matk pakub meelduvaid elamusi igal aastaajal.
Kuna ma ise olen suur maastikutõukeratta ja tõukekelgu huviline, siis olen tihtilugu neid liikumisvahendeid seal kasutanud.
Talvisel ajal on tõukekelguga olnud päris huvitav mööda Koiva jääd ja sealseid metsateid sõita. J
õel sõitmise puhul tuleb eelnevalt veenduda jääolude kandvuses, et jääl liikumisest üllatuslikult allveeorienteerumine ei saaks. Erinevalt jalgrattast on maastikutõukeratas piisavalt aeglane liikumisvahend, tihtilugu tuleb tõusude puhul seda ka käekõrval tõugata. Tänu sellele on aga paremad võimalused ümbritseva looduse märkamiseks, samas saab lõppkokkuvõttes kiiremini edasi liikuda kui lihtsalt jalutades. Muidugi, piirkonnas on ka rattasõidu huviliste jaoks Hargla rattarada, mis tänu maastikule on väga elamusterohke ja huvitav.
Aktiivseid ja passiivseid tegevusi annab selles piirkonnas rohkelt teha, loodus pakub siin huvitavaid ja ilusaid võimalusi, lihtsalt ise tuleb asjale loominguliselt läheneda.
Head matkamist kõigile loodussõpradele!