Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Muraka ja Varessaare metsaonnid

Alustuseks tunnen sisemist vajadust teha natukene juttu Muraka looduskaitsealast, et lugeja paremini mõistaks mis kohaga tegemist on. 
Ajalugu on sellel kaitsealal huvitav ja ulatub juba nn. Pätsuaega. Juba 1938. aastal moodustati kotkaste kaitseks Ratva raba reservaat. Nõuka ajal, 1957. aastast, kehtis Muraka rabas botaanilis-zooloogilise kaitseala režiim, mida otsustati 1981. aastal tolleaegsete looduskaitse funktsionääride ja otsustajate meeste poolt laiendada lõpuks kogu soostikule ja nii tekkis Muraka sookaitseala. 
1997. aastal moodustati Muraka looduskaitseala, samal aastal lülitati kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja – Muraka kaitseala ühines Ramsari konventsiooniga. Muraka raba on ka Natura 2000 alaks.

Varessaare metsaonni ajalugu on samuti märkimisväärne, kuna  talukoht ehitati kohaliku mõisniku käsul metsavahikohaks 1849.-50. aastal. Esimeseks metsavahiks oli Mihkel Tarum. See maja mis hetkel veel ainsana püsti on, ehitati 1937. aastal. Koht jäi tühjaks 1965. aastal. Sellest ajast on ta olnud peavarjuks kõiksugu loodushuvilistele, matkalistele ja korilastele. 
Pikka aega hoidsid maja korras loodushuvilistest entusiastid. Ühed kes sinna sattusid läbustasid ja lõhkusid teised kes tulid kasisid ja parandasid. Nii see kestis ajani kuni leiti vahendeid koha organiseeritud korrastamiseks ja parandamiseks, ning RMK võttis maja enda tiiva alla. 

Varessaare metsaonni puhul on kindlasti tegemist ühe metsikuma asukohaga metsaonniga Eestis. Ilmselt see ongi olnud paiga karismaatilisuse põhjuseks. Seal olles ei lähe kindlasti korda see, mis hetkel toimub poliitikamaastikul või börsil. 
Varessaaret külastades ilmselt ongi kõige parem jätta oma auto Mustassaare talukoha juurde kust on metsaonnini paar kilomeetrit jalutamist. Selle paari kilomeetri jalutuskäigu puhul tuleb arvestada, aga kohati keerulise maastikuga, sest sügiseti ja kevadeti on seal kõrge veetase ja kuiva jalaga kohalejõudmiseks on vaja teha parajaid rebasehaake metsa vahel. Probleemiks võivad osutuda ka kunagi metsaveotraktorite poolt tekitatud rööpad milledes võib vesi olla üle põlve. Kui aga metsaonnini on lõpuks kohale jõutud, siis tegevusi selle ümbruses jagub kõiksuguseid.

Tavaliselt olen kohale jõudes kõigepealt esimese kerge kütmise teinud, et tuppa kuivem õhk saada. Oma kaasavõetud maise vara olen jätnud lavatsi peale ja suundunud siis mõne tunnisele jalutuskäigule ümbruskonda. 
Varessaare ümbruses ringijalutamiseks oleks hea kindlasti kaasa võtta kaart mõõtkavas 1:50 000 ja kompass, sest märgistatud matkarada seal ei ole. On küll traditsiooniliselt tekkinud rajad, mis viivad Muraka raba, Ratva raba, Tarumaa ja Marjassaare poole, aga rajad pole alati just kergelt märgatavad seega olgu kompass, kaart või laetud akudega GPS alati kaasas.

Kuna Varessaare ümbrus on üksjagu metsik, siis looduspiltnikel on kindlasti seal tegemist kui palju. Eriti ilusad on reeglina seal varajased hommikutunnid, kui raba kohal hõljub uduvaip. Harvad pole korrad kui on õnnestunud metsas jalutades metsiseid märgata ja rabaservas tetresid. Õhtul võib händkakku märgata mõne lähedal seisva puu peal ja kuna Muraka raba saartel pesitseb kotkaid, siis võib neidki tiirutamas märgata.
Ümbritsev loodus pakub kindlasti üksjagu elamusi.

Nendele kes, aga otsivad suuremaid väljakutseid on Varessaare olnud heaks vahepeatuseks pikematel rännakutel. Harvad pole juhud kui mõni seltskond talvel alustab Roelast suusamatka ja liigub marsruudil Roela – Tudu metsaonn – Muraka metsaonn – Varessaare metsaonn – ja Iisaku. Selline rännak on muidugi pikemaajaline ja nõuab kogu seltskonna poolt põhjalikku ettevalmistust, head varustust, õiget füüsilist vormi ja oskust looduses toime tulla. 
Paljud seltskonnad alustavad oma suusamatka ka Tudult, liikudes kõigepealt Muraka metsaonnini ja siis Varessaarde ja siis Iisakule bussi peale.
Talvel võib teha ka lihtsama rännaku suuskadel marsruudil Varessaare metsaonn – Muraka metsaonn – Varessaare metsaonn. Sellise matka puhul võib valida ööbimiseks ka Muraka metsaonni.

Muraka metsaonni puhul tuleb muidugi arvestada eriti spartalike tingimustega. Onni keskel on mantelkorstnaga lõkkekoht, mille ümber on pingid, ühtegi soojust salvestavat küttekeha onnis pole. Suuremal seltskonnal kui kolm inimest on seal keeruline ööbida. Kõige paremini sobib Muraka metsaonn väikeseks vahepeatuseks seltskonnale, kes on tulnud kohaliku matkaraja peale jalutama ja soovib vahepeal lihtsalt einestada. Metsaonni ümber on rabamännik ja onni ümbritsev pehme pinnas pole telkimiseks kõige parem. Seega on mugavam seal lihtsalt ajutiselt peatuda ja nautida ümbritsevat loodust.
Muraka raba kirjeldamiseks tahaksin lisada, et eriti sinna kolama minna ma ei soovita, sest maastik on seal pehme. Rohkelt on älveid ja laukaid millede vahel on ohtlik ja keeruline kõndida!