Lembitu Tarangu meenutusi  pärandkultuuri inventeerimise algaastatest Eestis

Pärandkultuuriga hakkasin tegelema 1996. aastal kui ma olin Läänemaa keskkonnateenistuse juht ning sain Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendiumi, et ennast Rootsis keskkonnakaitse alal täiendada. Kursused kestsid poolteist aastat, õppetöö kestis igas kvartalis kuu aega. Kursusekaaslasi oli nii Taanist, Norrast, Rootsist kui Soomest, kokku 40 inimest. Peamiselt olid täiendkoolitust saamas maakondade või linnade keskkonnaspetsialistid.  Eestlastest olime sellel aastal kursustel kahekesi. Töökeeleks oli rootsi keel.
Mul on keelte peale alati hea pea olnud ja 1990. aastate alguses hakkasin iseseisvalt rootsi keelt õppima, hiljem sai paaril kursusel ka käidud. Keskkonnaalased täiendkursused toimusid Stockholmis Põhjamaade Haldusinstituudis, kuid enamus õppejõudusid käisid lugemas väljastpoolt – teistest ülikoolidest.

Eriti huvitavateks kujunesid minu jaoks Linköpingi ülikooli professori Reinhold Castenssoni kultuuriajaloo loengud. Põhjamaade asustusajalugu oli väga huvitav, esitasin loengus mitmeid küsimusi ja jäin ilmselt õppejõule sellega silma. Õpingute ajal tuli koostada mitmeid kursusetöid ning kursuste lõpus lõputöö. Professor Reinhold Castenssoni ettepanekul saigi lõputöö teemaks valitud Eesti metsanduslik pärandkultuur. Selleks ajaks olin läbi töötanud rootslaste metoodika ning uurinud nende tegevust pärandkultuuri vallas.

Rootsis oli metsandusliku pärandkultuuri uurimisega tegeldud juba ligi 30 aastat. Seadusandlusesse jõudis see mõiste aga alles 2000. aastal kui Rigstagi poolt võeti vastu programmiline dokument „Levande Skog“ (Elav mets). Selle dokumendi alusel täiendati nii metsahoiu- kui muinsuskaitseseadust paragrahvidega, mis käsitlevad austavat ja säästvat suhtumist metsa kui kultuurinähtusesse ja riikliku kaitse all mitteolevate kultuuriväärtuste kaitset metsas. Kuni metsahoiuseaduse täiendamiseni püüti Rootsis kultuuripärandi kaitset ühendada vääriselupaikade kaitsega. Nagu hiljem Eestiski, ei leidnud ka Rootsis teema algusaastatel piisavat vastukaja ning leidus kahtlejaid. Aasta-aastalt arusaamine metsandusliku pärandkultuuri tähtsusest süvenes ning 2002. aastast kantakse Rootsis pärandkultuuri objektid ka nn. rohelistesse majanduskavadesse.

Kursuse lõputööks koostasingi esialgse Eesti metsandusliku pärandkultuuri  teoreetilise käsitluse ja inventeerimise metoodika. Aastatel 2001-2002 vääriselupaikade inventuuris tegev olles sain häid mõtteid ka pärandkultuuri inventeerimislehe koostamiseks, Rootsis nähtud inventeerimislehed olid palju lihtsamad. Väga palju arendas esialgset metoodikat edasi kolleeg Rein Kaljuvee, kes aitas kokku panna ka esimese pärandkultuuri objektide tüübistiku.

17. novembril 2001 organiseerisime tollase Läänemaa Metsaameti juhataja Koit Latikuga Kullamaa kultuurimajas konverentsi „Pärandkultuur metsas“. Ilmselt oli teema inimestele südamelähedane, kuna saal tuli puupüsti täis. Konverentsil otsustati, et pärandkultuurialast tööd tuleks Eestis jätkata ning proovida inventuuri elluviimiseks projekt kirjutada. Tänu tolleaegse Läänemaa metsandusjuhi ja kauaaegse looduskaitsetegelase Koit Latiku organisatoorsele tegevusele ja igakülgsele toetusele sai üldse võimalikuks  metsandusliku pärandkultuuri olemuse ja selle hoidmise vajaduse teavitamine metsaametnike hulgas.
   
Mul sügelesid käed juba pikemat aega praktilise tegevuse järele ning nii pakkusingi, et alustan tööd pilootprojektiga kunagise Kullamaa kihelkonna piirides. Esimesele projektitaotlusele tuli Keskkonnainvesteeringute Keskusest eitav vastus. Põhjuseks märgiti, et ei nähta seost metsa ning metsandusliku pärandkultuuri vahel. Appi tulid meie metsandusloo talletajad ja populariseerijad professor Ivar Etverk, Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet ning meie autoriteetseim metsandusajaloolane Toivo Meikar, kes järgmise projektitaotluse juures kaaskirjaga ja mitmekülgse toetusega metsandusliku pärandkultuuri tähtsust rõhutasid ja esile tõstsid. Nii saigi pärandkultuuri pilootprojekt hoo sisse ning algasid tööd pärandkultuuri inventeerimiseks kunagise Kullamaa kihelkonna piirides.