Teet Koitjärv

Teet Koitjärv

Keskkonnaameti nõunik

Eesti looduskaitse 100-aastases ajaloos on olnud mitmeid murrangulisi etappe – osa neist on seotud looduskaitse enda arenguga, osa aga poliitiliste keeristormidega. Ise pean äärmiselt oluliseks järgmisi murrangulisi sündmusi:

  • looduskaitse seaduse kehtestamist 1935. aastal ja sellest tulenenud riikliku institutsionaalse looduskaitsesüsteemi loomist. Pean siinkohal oluliseks rõhutada just institutsionaalsust (Riigiparkide Valitsus ja looduskaitseregister) ja sellest tulenevat süsteemset üleriigilisust, läbi mille loodi tugev alus riiklikule looduskaitsele,
  • Lahemaa rahvuspargi asutamist 1971. aastal koos sellele eelnenud aastatepikkuse tööga. Justnimelt Lahemaa loomiseks tehti esmakordselt äärmiselt tõsist eeltööd. Samuti tõi Lahemaa meie looduskaitsesse esmakordselt otsese rahvusvahelise mõõtme – sidus Eesti looduskaitse otsesemalt kui kunagi varem maailma looduskaitsega. Lahemaa tõi looduskaitsesse ka looduse ja inimese koostoimimise praktika. Seda nii loodus- ja kultuuripärandi kaitse seisukohalt, looduskaitse ja inimese igapäevase toimimise seisukohalt, kui ka  laiapõhjalise looduse tutvustamise seisukohalt. Palju sellist, mis tänapäeva looduskaitses on igapäevane ja arusaadav, on alguse saanud just Lahemaalt,
  • looduskaitse haldusreformi 2003-2005 ning ühtse looduskaitseadministratsiooni loomist 2006. aastal. Vaatamata suurtele sünnitusvaludele ja mitmetele järjestikustele reformidele 2005-2009, oli Eesti looduskaitse jõudnud juba 1990ndate aastate lõpul seisu, kus 1950ndatel aastatel tekkinud juhtimismudeliga enam kuidagi edasi minna ei saanud. Paradoksaalsel kombel jõuti sel moel 1930ndate aastate teise poole looduskaitsekorralduse juurde tagasi. Tahan loota, et meil kõigil jätkub jõudu ja mõistust looduskaitsehaldust jätkuvalt edasi arendada.



Mina ise olen looduskaitsesse sattunud mõnevõrra juhuslikult. Olles lõpetanud kõrgkooli (Moskva Riiklik Ajaloo ja Arhiivinduse Instituut, praeguse nimega Venemaa riiklik Humanitaarülikool) 1986. aastal, läksin tööle Tallinna Linnaarhiivi.

Arhiivitöö kõrval asusin juhtima Lahemaa rahvuspargis ka ekskursioone. Kuna rahvuspargi külastuskeskuses vabanes metoodiku koht, siis jäigi minu töö arhiivis üpris lühikeseks – juba 1987. aastal olingi rahvuspargis ametis.
1988. aastal tegi äsja direktoriks saanud Arne Kaasik mulle ettepaneku asuda rahvuspargi asedirektori ametikohale, millel töötasingi kuni 2005. aasta lõpuni, mis oli ühtlasi ka Lahemaa Rahvuspargi Administratsiooni tegevuse lõpuks.

Riiklikku Looduskaitsekeskusse, mis oli muuhulgas ka Lahemaa Rahvuspargi Administratsiooni õigusjärglane, ma tööle ei läinud, kuigi olin aktiivselt osalenud looduskaitse haldusreformis (2003-2005), mille tulemusel sündis ka Riiklik Looduskaitsekeskus. Seega pean tollast looduskaitse haldusreformi teataval määral ka enda reformiks.

Lisaks olen juhtinud Balti Rahvusparkide Assotsiatsiooni ja Eesti Kaitsealade Liitu. Viimase tegevusest on välja kasvanud teabelist Loodusaeg, mille toimetaja olen jätkuvalt. Käesolevast aastast töötan Keskkonnaametis, mis on omakorda Riikliku Looduskaitsekeskuse õigusjärglane.

Vahepeal institutsionaalsest loodus- ja keskkonnakaitsest eemal oldud aeg on andnud hea võimaluse vaadata kogu valdkonda kõrvaltvaatajana – sedamoodi leida siin nii tugevusi kui nõrkusi. Ehk peakski aeg-ajalt harjumuspärasest keskkonnast ära käima, et avardada maailmapilti ning näha maailma ja ühiskonda terviklikumalt…