Põllunduse väljakujunemine

Inimene sunnib metsa taanduma  –
põlispõllunduse väljakujunemine

Üleminek küttimiselt ja koriluselt põlispõllundusele oli pikaajaline protsess, mis kestis ligi 3000 aastat.
Koduloomade pidamise levikuga hakkasid tekkima puisniidulaadsed metsakarjamaad. Metsakarjamaad sobisid ilmselt hästi ka loomadele lehisvihtade tegemiseks. Loomasöödaks kasutati haava, kase, pihlaka, saare ja teiste lehtpuude oksi. Kiviaja lõpul võib kogu Euroopas täheldada jalaka arvukuse vähenemist, mida peale looduslike tegurite ilmselt kiirendas ka inimtegevus – lehisvihtade raiumine loomadele söögiks ning aletamine.

Maad hariti tõenäoliselt aletades. Metsa muutmine põlluks oli raske ja vaevarikas töö, mis nõudis rohkesti aega, tööjõudu, mitmesuguseid oskusi ja teadmisi. Põlismetsas aletegemisel raiuti puud maha, jäeti mõneks aastaks kuivama ja süüdati siis kuiva ilmaga põlema. Suitsus ja kuumuses tuli puid aeg-ajalt liigutada, et nad võimalikult ühtlaselt ära põleks. Pärast põletamist kobestati maa oksliku kuuseladva või puust teibaga. Muistne põld nägi välja hoopis teistsugune kui tänapäeval, igal sammul olid takistuseks kännud, puujuured, põlemata jäänud palgijupid. Mõneaastase viljeluse järel jäeti põllumaad 15-20 aastaks sööti. Selle aja jooksul kattus maa noore metsaga. Kui seda maad taheti uuesti põlluna kasutusele võtta, oli töö juba kergem. Puud ja põõsad raiuti maha kevadel, kui nad olid lehte läinud. Kuivada lasti neil tavaliselt aasta ja järgmisel kevadel sobiva ilmaga süüdati põlema. Põlispõldude puhul kasutati metsast põlluks aletatud maad vahepeal karjamaana, väetades maad sõnnikuga.

Õhematel muldadel kadus aletamine maaharimisviisina juba muinasaja lõpul, kuid Lõuna-Eestis oli ale tegemine üldine ka veel keskajal. Hilisemal ajal ei aletatud enam põlismetsi vaid küla ümber asunud söötis olevaid ale- ehk võsamaid, millest igal aastal teatav osa kasutusse võeti. Eelmistel aastatel kasutatud alemaad jäid seniks võsa ja noort metsa kasvatama kuni järjekord jälle sinnamaani jõudis.

Alepõletamisele sarnane aga hilisem põllutegemisviis oli kütis ehk loomus. Kütist tehti põhiliselt söötidel või niisugustel uudismaadel, kus metsa ei kasvanud. Kütisepõletamiseks kasutati põhiliselt hagu, mis metsast kohale toodi ja kubudesse seoti. Haokubud asetati tulevasele põllule, otstega tuule suunas, kaeti pealt mätastega ja süüdati siis lahtsiest otsast põlema. Kui haod niimoodi pool-ummukses lõpuks ära olid põlenud, pilluti tuhk ja põlenud muld erilise kütiselabidaga maapinnale laiali.

Suuremad muutused maakasutuses tekkisid aastatel 400-800 p. Kr kui keskseks elemendiks sai külasaras, kus igal talul oli oma osa põldudest. Mets, nagu karja ja heinamaadki oli küla ühises kasutuses.
Loodust hakkas mõjutama ka rauatootmine, järve- ja soomaagist raua tootmiseks vajati järjest rohkem puusütt ning söepõletamisega kaasnes tõenäoliselt ka ulatuslik metsade maharaiumine.

Allikad:
Kahk, J., jt. (toim) 1992. Eesti talurahva ajalugu 1. Eesti Teaduste Akadeemia.
Kriiska, A. 2004. Inimene ja loodus esiajal. Pärandkooslused. Tartu.
Ränk, G. 1996. Vana-Eesti rahvas ja kultuur. Ilmamaa
Vahtre, S., Piirimäe, H. 1983. meie kaugem minevik. Valgus. Tallinn