Metsad taanduvad asustuse ees

Asustuse tihenedes muudeti üha enam metsa põllumaaks. Ehitusmetsade kaugenemist mõisatest märgiti juba 14.-15. sajandil. 16. sajandil hakati keelama külasarasest puude raiumist müügiks, metsakasutus oli vaba ainult talu enda tarbeks. 17. sajandiks kujunes olukord, kus suuremad metsad paiknesid äärealadel, varem asustatud keskustes oli mets muudetud põllumaaks. Erametsades oli omaniku kasutusõigus piiramatu. Külade ühismetsi tohtis kasutada iga külaelanik, kuid ainult oma tarbeks ja ilma võõra abita.

17. sajandil hakkas asustatud alade ümbruses teravamini tunda andma metsanappus. Metsa ei olnud küll oluliselt vähem kui tänapäeval, kuid vajaliku tarbepuu leidmiseks sobivad metsad  taandusid asustusest aina kaugemale ning tolleaegsete transpordivõimaluste piiratuse tõttu oli puitu keerulisem transportida. Liivimaa 1688.-1690.a. maarevisjoni kirjapanekutes on üsna levinud mõisnike kurtmised, et endised alemaad on kõik ära kasutatud ega leidu enam aletamiseks kõlblikke maatükke. Järgneval paaril aastakümnel levinud nälg, sõda ja katk hõrendasid rahvastikku ning seejärel puhkenud loomataudid teravdasid väetisepuudust. Nii püsis metsapõldude tähtsus vähemalt Lõuna-Eestis veel mõnda aega ning alepõllunduse lõplik taandumine algas sealsetel aladel alles 18. sajandi teisel poolel. Laiemalt hakkas levima kütise tegemine, mis seisnes mujalt toodud puude põletamises koos mätastega. Algul tehti kütist kohaletoodud puudest, hiljem sundis metsanappus hagusid kasutama. Riigimõisates ja osades eramõisates hakati talupoegadel kütisetegemist keelama. Mõned mõisnikud keelasid kütise põletamise suurte puudega ja põlispõllul, takistamata kütisepõletamist hagudega ja metsapõllul.

18. sajandil oli talupoegadel lubatud metsa kasutada, kuid seda õigust püüti viia järjest rohkem mõisa kontrolli alla. Külade metsad säilisid ainult üksikutes paikades.

Ei ole päris selge, millal ja millistel asjaoludel algas jahipidamisõiguse kitsendamine. Nähtavasti said kitsendused alguse just eramõisatest ning kõigepealt rakendati neid suuremate metsloomade, nagu põtrade, metskitsede ja sigade küttimisel. 1599. aasta revisjonis kaevatakse, et peaaegu igal talupojal olevat musket, paljudel isegi mitu. Talupojad ei unustanud püsse talvisel puuraiumiselgi koju ning parajal võimalusel pidasid jahti. Kui nähti põtra, siis „karjused jätsid karja omapääd, kündja hobused, sõnnikuvedaja koorma teele, rutates kohe põdrajahile.“ Süstemaatiline jahiõiguse piiramine algas 17. sajandil.

Allikad:
Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline arhiiv F169 M 174
Kahk, J., jt. (toim) 1992. Eesti talurahva ajalugu 1. Eesti Teaduste Akadeemia.

Ega mõisnik puujuure pääle ei situ, Jumal kasvatas mõtsa  (Eesti vanasõna)

19. sajandil hakkasid laiemalt levima metsavargused – metsale oldi harjunud vaatama kui ühisele varale, mida iga kogukonna liige võib kasutada. Seetõttu ei peetudki mõisa metsast tarbepuu võtmist õigeks varguseks. Kui tarbepuud vaja läks aga selle ostmiseks vajaminevat raha nappis, võeti puu mõisa metsast ilma suuremate süümepiinadeta. Oli ka juhuseid kui mõisnik keeldus üksikuid puid müümast.

Suured mõõtmed võttis metsavargus piirkondades, kus inimesed puutööga elatist teenisid ja tarbematerjali rohkem kulus. Eriti kuulsaks said metsavargustega Avinurme mehed.

Kui oli plaan metsast loata puid võtma minna, tehti seda enamasti öösel ja lumesajuga, mis jäljed kiiresti peitis. Varguse varjamiseks langetati puu madalalt ja peideti järele jäänud känd sambla alla. Kui metsast templita känd avastati, oli teada, et tegemist on loata maha võetud puuga. Metsavahid lõikasid varga avastamiseks tihtipeale kännu otsast õhukese ketta. Kui tekkis kahtlus, et tegemist on varastatud materjaliga, prooviti ketast palgi otsa sobitada – kui ketas täpselt palgi lõikepinnaga sobis, oligi süüdlane käes.

Endine Sagadi metskonna metsavaht August Kask jutustas:

„Üks mees ehitas lauta seal Ohvandi lähedal ja metsast oli varastatud üks puu maha. Ja siis see metsavaht läks seina seest uuris selle palgi välja. Ma mõtlesin „no küll on  kange mees! Oksi oli maas metsas, läks sobitas need sinna palgi oksakohtade otsa ja selle järgi otsis välja.“

Kuid ka metsavargad ei jäänud kavaluses alla. Maha võetud puust järele jäänud kännu sisse löödi pikad naelad, et metsavaht kännust kettaproovi ei saaks lõigata ja seda laoplatsil tüve otsa sobitada.