Tänapäeva metsandus

Kuigi esimesi inimkonna ülestähendusi oma teadlikust tegevusest puude ja metsade suhtes võib leida juba vanast Roomast ja Kreekast, sai kaasaja metsandus ja selle aluseks olev metsateadus ning -haridus Euroopas alguse 19. sajandi algul. Põhjuseks oli ühiskonnas tekkinud vajadus senisest paremini majandada eelkõige tamme- ja pöögimetsi. Nende kahe puuliigi varud olid kiirelt areneva tööstuse, üha laieneva põllumajanduse ja suureneva sõjatööstuse – peamiselt laevaehituse – puiduvajaduse tõttu kiirelt vähenemas. Tekkis vajadus metsavarusid täpsemalt inventeerida, planeerida raieid ja metsade uuendamist, reguleerida valdkonda seadustega ning selleks koguda teadmisi ja koolitada spetsialiste. Hakkas kujunema metsandus, mida tänapäevaselt nimetame jätkusuutlikuks metsade majandamiseks. Eestis tähendas see näiteks, et Tartu Ülikoolis hakati 1807. aastal õpetama metsandust valikainena. Kuigi eestikeelse metsandusliku kõrghariduseni jõuti Eestis alles 1920. aastal, võime väita, et kaasaegse metsanduse ajalugu on siingi paarisaja aasta vanune. Metsi on teadlikult majandatud, ressurssi on inventeeritud, metsade raiet ja uuendamist on seadusandlikult reguleeritud, toiminud on riiklikud struktuurid metsanduse korraldamiseks ja metsaomanikud on tegutsenud mitmesugustes vabatahtlikes ühendustes. Kõike seda on juhtinud haritud metsamehed, metsanduslike otsuste tegijateks on olnud metsateaduse spetsialistid.

Metsandus pärast Rio’t

Täiesti uude olukorda jõudis metsandus maailmas, Euroopas ning ka Eestis 1990ndate alguses. Toimus looduskasutuse poliitikas pöördeline, 1992. aasta Rio kohtumine, kus osalesid enamike maailma riikide juhid ja võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Metsanduse jaoks kujunes välja olukord kus, tulenedes ülemaailmsest murest vihmametsade pindala kiire vähenemise ja liikide kadumise pärast, asuti riikide vahel kooskõlastama metsapoliitilisi otsuseid. Metsapoliitika märksõnadeks said liigirikkus ja jätkusuutlikkus. Demokraatlikes maades tähendab see, et metsapoliitika kujundamises ja metsandust reguleerivate otsuste vastuvõtmises osalevad ühiskonna kõik poliitilised jõud ja huvigrupid. Metsamehed olid sellega sattunud harjumatusse seisu. Olles paar sajandit tegutsenud oma ala spetsialistidena, lähtunud otsuste vastuvõtmisel oma teadmistest ja kutse-eetikast ning loodusearmastusest, tuli nüüd asuda ümarlaua taha kõigi nende jõududega, kellel olid metsanduse suhtes omad arusaamad või huvid. Nagu demokraatiale omane, tuli hakata vaidlema ja oma seisukohti enne otsuste vastuvõtmist kaitsma. Sest pärast otsustamist tuleb vastuvõetud otsuseid täita olenemata sellest, kas need metsamehe teadmiste ja senise praktika ning aegade jooksul kujunenud tavadega kokku lähevad või mitte.

Eesti metsandusele tähendas see mitmekordselt uue ajajärgu saabumist. Muutus ju 1990ndate alguses kogu ühiskonnakorraldus. Algul tundus, et demokraatia annab metsameestele paljuski tagasi ühiskondliku positsiooni, mis neil enne Teist maailmasõda oli. Kuid peagi selgus, et tugevatest reformidest metsasüsteem ei pääse. Taastekkinud erametsandus omandas intensiivsete raiete ja metsade uuendamata jätmise tõttu ühiskonnas negatiivse maine ning ühiskondliku arvamuse kujundamisel metsaasjades omandasid tooniandva positsiooni keskkonnakaitsjad. Metsamehed olid XX sajandi lõpuks kaotanud oma identiteedi, mis mitme sajandi vältel oli välja kujunenud ja taganud neile auväärse positsiooni ühiskonnas ja eriti maaelus. Enamasti jäid metsamehed vaiksesse opositsiooni ja erinevate huvirühmade surve metsandusele aina tugevnes. Kuigi metsatööstus ning puidu ja puittoodete eksport muutus riigi majanduse üheks alustalaks, suutis meedia kujundada ka siin pigem negatiivse suhtumise stiilis “metsamees on puiduärikas”.

XXI sajand

Metsandus on üks stabiilsemaid eluvaldkondi ja majandusharusid. Mets kasvab aeglaselt ja metsas uute otsuste ja eesmärkide fikseerimisega midagi kiiresti muuta on peaaegu võimatu. Mets kasvab omasoodu ja kuigi riigi üldine poliitiline elukorraldus metsandust paratamatult mõjutab, ei tea mets sellest, kas parasjagu on põlisrahval iseseisvusperiood või kehtib okupatsioon, midagi. Kui tsaariajal pandi männikultuur kasvama, siis nüüd me seda lõikame. Mis on olnud vahepeal, ei mets sellest tea. Samuti ei teadnud mets oma kasvuajal midagi sellest, et ükskord otsustatakse metsa, sealt varutud puidu või selle metsa omaniku jaoks kehtestada sertifitseerimissüsteem ning anda hinnang, kas mets ikka kasvas looduse reeglite järgi või mitte. Metsamehel on tihti raske mõista olnud, miks vajatakse kardinaalseid muudatusi metsanduse korraldamises või metsaga seotud väärtushinnangutes.

Ja nii ongi metsandusel kulunud aega – muuseas niisamuti kui metsandusega tihedalt seotud jahinduselgi –, et kohaneda uue majanduspoliitilise ja looduskasutuspoliitilise olukorraga. Olles aga juba XXI sajandi teises kümnes, võime näha, et Eesti metsandus on jõudnud iseseisvuse viimase aastakümne jooksul tasakaalukasse, ennast taasleidvasse, ühiskonnaga end järjest paremini siduvasse positsiooni.

Uued tendentsid metsanduses

Riigimetsa süsteem on läbi teinud väga valulised, kuid samas paratamatud reformid. Üleraied erametsades on jäänud sajandivahetusega möödanikku. Erametsaomanikust on saamas tugeva peremehetundega metsast ja loodusest lugupidav ühiskonna liige. Kui 1990ndaid aastaid iseloomustas metsanduse ja keskkonnakaitse vaheline tugev vastasseis ja keskkonnakaitsjad nägid metsameestes vaid puude raiujat ning metsade kaitse peamise vahendina totaalsete majandamiskeeldude rakendamist, siis praeguseks on ümarlauapoliitika aidanud vastasseise vähendada. Konsensust metsade jätkusuutliku majandamise tõlgendamisel on tunduvalt rohkem.

RMK ja metsanduslik tava

Oluline roll Eesti metsanduses on riigimetsasüsteemil, mille majandada ja kaitsta on peamine osa meie põlistel metsamaadel kasvavatest puistutest. Läbi erinevate riigikordade on riigimetsad olnud alati kõige stabiilsemalt majandatud, raiete ja metsade uuendamise mahud on olnud tasakaalus. Riigil on suurima metsaomanikuna vastutus metsanduse olemuse selgitamisel ja iga ühiskonnaliikmeni toomisel. Seda, et Riigimetsa Majandamise Keskus on ühiskonnas oma koha leidnud, näitab kasvõi seegi, et ettevõtte kolmetäheline lühend RMK on meedia kaudu omandanud koha kõnekeeles. Tegevus puhkemetsade kujundamisel, looduses viibijaile mõeldud õpperajad, lõkkekohad, infotahvlid jms annab RMK-le palju laiema sisu kui seda on pelgalt metsa kasvatamine ja raiumine. Heaks näiteks on siin ka RMK eestvedamisel läbi viidav metsandusliku pärandkultuuri kaardistamine ja elanikele teadvustamine. Metsaga seotud rahvaüritused, kus osalemas linnalapsed kõrvuti vabariigi presidendiga, toovad metsa rahvale lähemale. Teadmine, et inimese metsas toimetamine on üks osa meie kultuurist, on oluline, mõistmaks metsanduse rolli läbi aegade. Need viimase aja arengud peaksid aitama RMK-l astuda järgmisse etappi: tutvustada ja näidata, et meie metsade  loodusväärtus, liigirikkus ja puidutootlikkus on kõrge just tänu sellele, mil viisil, moel ja mahus metsas viimastel sajanditel tegutsetud on. Meie metsad on parasjagu looduslikud ja parasjagu inimese poolt suunatud, neid võib nimetada pool-looduslikeks. Ja tänu meie heale metsanduslikule tavale pole metsandus kaldunud äärmustesse ei kultuuristamise suunas ega jäänud ka ootama ainult seda, mida loodus ise pakub. Edu on toonud loodusega samas suunas tegutsemine, teda ainult pisut „üle kavaldades“, soovides saada rohkem neid väärtusi ja hüvesid, mida inimene parasjagu ühiskonnas väärtustab.

RMK kaitse-, puhke- ja parkmetsade majandajana

Teiseks oluliseks RMK rolliks lähitulevikus on jätkusuutliku metsakasvatuse ja puiduvarumise kõrval looduslähedaste puhke- ja parkmetsade kujundamine. 1990ndatel oli metsade kaitsel peamiseks viisiks ja keskkonnakaitsjate nõudeks võimalikult suure protsendi metsade viimine majanduslikust tegevusest välja, pikaajalise eesmärgiga kujundada neist midagi ürgmetsa taolist. Teisalt on viimase aastakümne tendentsiks kogu maailmas, et metsade teadlik majandamine koondub riigi- ja erametsades järjest väiksemale pinnale ning kolmandik kuni pool metsadest jääb majandamata puiduvarumise mõttes, sest omanikul puudub huvi ja vajadus oma metsas midagi teha. Rangelt kaitstavate metsade ja intensiivselt majandatavate metsade kõrval on vaja metsi, kus looduslähedaste võtetena toimub nii puiduvarumine kui ka metsade uuendamine, kuid samas on mets avatud ja seal viibimine nauditav kõigile, kes metsas viibida tahavad. Eelmise sajandi parimaks näiteks inimestele avatud, kuid metsade majandamist võimaldavana on Lahemaa rahvuspark. Metsad tehti seal korda seeneliste-marjuliste jaoks, samas rakendati lageraiete alternatiivina maastikku vähemuutvaid turberaieid. Eelmise kümnendi keeldudele üles ehitatud metsade kaitsepoliitika sellistes, sotsiaalselt väärtustatud metsades on end ammendanud, suur rangelt kaitstavate metsade pindala tõrjub sealt nii külastaja kui ka kohaliku elaniku ja metsaomaniku-majandaja. RMK-l on suur võimalus viia kaitsemetsades ellu mõõdukat majandamist nii, et oleks ühendatud metsade majandamise looduslähedased võtted ja mets oleks sotsiaalselt väärtustatud nii metsa külastavale linnaelanikule kui ka kohalikule põliselanikule.

Erametsandus

Riigimetsanduse kõrval on teiseks jõuks metsade kujundamisel ja majandamisel erametsaomanik. Meie rahva üheks suurimaks rikkuseks on tänu Eestimaa kõrgele metsasusele ja väiksele rahvastikutihedusele kümnete ja kümnete tuhandete inimeste võimalus tunda end metsaomanikuna. Erametsaomanikku ei tohi keeldude abil metsast eemale peletada. Üleraiete lühike periood sajandivahetusel on möödas ja pikemaks ajaks jääb peamiseks mureks hoopis vastupidine – kuidas erametsaomanikku stimuleerida oma metsi majandama, et majandusmetsadest oleks tagatud jätkusuutlik puidu voog. Eestimaa metsadest poole moodustavad esimese põlvkonna puistud, mis tähendab, et enne praegust metsa oli see maa põllumajanduslikult kasutusel ja need metsad kuuluvad valdavalt eraomanikele. Selliste metsade väärtus on enamasti nii puidutootmise kui ka keskkonnaväärtusena madalam kui põlisel metsamaal kasvavates puistutes. Usku erametsanduse tulevikku annab riigi käitumine, metsaomanikku on asutud toetama järjest enam põllumehega sarnaselt. On ju nii metsamees kui ka põllumees tooraine tootjad ja vähemalt Euroopa turg on mõlema toorainega küllastatud.

Metsa- ja puidutööstus

Metsast loodussõbralikult puitu toota on mõtet ainult siis, kui sellel on ostja ja töötleja. Eesti metsa- ja puidutööstus on näidanud ennast väga arenemisvõimelise ja turul konkurentsivõimelisena. Puidutehnoloogia areneb kiiresti ja praegu on suures osas kasutamata vaid hall-lepikud. Kuigi Eesti metsade vanuseline jaotus ei ole puuliigiti sugugi ühtlane, võib kindel olla, et metsatööstus suudab oma tehnoloogiat kujundada just nii, nagu tulevikus küpseks saavates metsades proportsioonid puuliigiti muutuvad.

Tulevik: metsanduse ja looduskaitse sulandumine?

Metsapoliitika kujunemise protsesse vaadates võib märgata metsameeste ja keskkonnakaitsjate järjest paranevat teineteisemõistmist. Päris sarnaseks muutumist ei saagi tahta, nii kaoks vaidluse edasiviiv jõud, kuid kui läinud sajandi 90ndad olid pigem metsade kaitse alla viimisel keeldude kehtestamise aeg, siis järjest enam saadakse aru, et see on ummiktee. Mida rohkem ühtedes metsades majandamist piirata, seda intensiivsemaks muutub tegevus teistes, seal, kus metsad viljakamad ja metsamajandus tulusam. Põllumehele ei heideta ette, et ta harib üles eelkõige kõige viljakama mulla, kuid metsameest süüdistatakse parimate metsakasvukohtade liiga intensiivses majandamises. Ja kui arvestada, et paljud erametsaomanikud, kes põhitöökohalt oma peamise tulu saavad, on lõpetanud oma metsades majandamise, siis suureneb pidevalt nende metsade pindala, kus majandustegevust üldse ei toimu, kuid kus pole ka olulist keskkonnaväärtust. Usun, et üheks järgnevaks ülesandeks metsameeste ja looduskaitsjate ees ongi metsade majandamine – seejuures loomulikult looduslähedasel viisil ning mõõduka intensiivsusega – ja selle tegevuse „laiali kandmine“ suuremale pinnale, tagades samas neis metsades elurikkuse säilimise ja kvaliteetse puidutoodangu. Metsa kaitsmise ja majandamise vastandamisel ei ole tulevikku. Metsas on lihtne unustada vana ja uskuda uut, kuid stabiilsuse tagab usk Eesti metsanduslikku tavasse. Nii saame hoida tugevana kõik neli metsa ja metsanduse väärtussammast – majandusliku, ökoloogilise, sotsiaalse ja kultuurilise. Usu neisse sammastesse annab riigimetsa majandajate ja erametsaomanike, metsa- ja puidutööstuse, metsateaduse ja -hariduse, keskkonnakaitsjate ja kõigi ühiskonna poliitiliste jõudude koostöö.

Autor: Hardi Tullus