Looduskasutuse reguleerimine

Esimesed sammud looduskasutuse reguleerimisel


Kõige varasemad seadustes sätestatud abinõud looduskasutuse reguleerimiseks on kirja pandud seoses metsade ja metsamajandamisega. Vanimaks loodusressursside kaitseks välja antud seadusaktiks peetakse 1297 Taani kuningas Erik Menvedi poolt välja antud dekreeti, mis keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal.

„Erik, Jumala armust taanlaste ja allutatud rahvaste kuningas, Eestimaa hertsog, soovib kõigile, kes käesolevat dokumenti näevad, igavest päästet Issandas. Me keelame rangelt meile osaks saanud armuga, et keegi ega mingitel tingimustel ei võtaks ette puude maharaiumist meie saartel Nargheten (Naissaar), Vulvesöö (Aegna), Blocekarl ja Rughenkarl (Paljassaar) ega põletaks mingil viisil puusütt, v.a. meie Tallinna lossi ja linna tarbeks, nii nagu on tavaks juba iidsest ajast – kui tahetakse meie hukkamõistu ja kuninglikku karistust vältida. Selle asja tunnistuseks laseme siia juurde panna meie pitseri. Antud Roskildes, 1297“

1664. aastal laienes Rootsi metsaseadus Eesti alale. Seaduses püüti takistada metsade põhjendamatut raadamist, kui sellele ei järgnenud põlispõllu või heinamaa loomine. Keelati nn „viljakandvate puude“ omavoliline raie, mis pidi tagama kaitse eeskätt tammele kui laevaehituse seisukohast strateegilisele puuliigile. Tammele lisaks käsitles seadus viljakandvate puudena veel metsõunapuud, pööki, pihlakat ja toomingat. Iga maharaiutud viljakandva puu asemele tuli seaduse järgi istutada kaks samast liigist noort puud.

Klassikalisele looduskaitsele pandi alus 19. sajandil. Eluslooduse kaitsjateks kujunesid 19. saj II poolel mitmed Tartu Ülikoolis tegutsevad teadlased. Loodushoiumõtete laiemale avaldumisele aitas jõudsalt kaasa 18.-19. sajandil leviv pargikultuur. Parke rajati maarahva tööjõul ja nii levisid ka lihtsate inimeste hulgas teadmised erinevatest põõsa- ja puuliikidest.

Allikad:
Keppart, V., 2007. Keskkonnakaitse. Looduskaitse. Ilo. Tallinn
Meikar, T. 1997. Anno domini 1297. Eesti Mets nr 2.