Küttimine ja korilus

Kõige varasem metsakasutus –
küttimine ja korilus

Peale jääaega kliima soojenes, taimestik ning loomastik muutusid. Tundrailmeline taimestik asendus kaasikute ning männikutega, toimus kiire metsastumine. Hiljem muutus kliima veelgi soojemaks ning niiskemaks, soodustades laialeheliste puude – pärna, jalaka, künnapuu ning tamme levikut, suurenes kuuse osakaal. Jääajale iseloomulik avamaade loomastik lahkus siit või suri välja ning vahetus metsaloomadega nagu hunt, ilves, kobras, pruunkaru, punarebane, põder ja valgejänes.

Inimesed elasid Eesti alal arvatavasti üsna väikestes, kuni mõnekümnest inimesest koosnevates rühmades, sest siinses metsavöötmes polnud suuremad kogukonnad vajalikud ega võimalikudki. Kiviaja inimesed eelistasid elada jõgede ja järvede kallastel, hiljem ka mererannas – inimesed rajasid elukohad toidu lähedale. Veekogude kaldad olid sobivad nii kalapüügiks kui jahiks.
Jaht oli meie kaugete esivanemate põhiline toiduhankimise allikas. Liha kasutati söögiks, nahku riietuseks, toiduks tarvitatud loomade luud  ja sarved on olnud oluliseks materjaliks tööriistade ja tarbeesemete valmistamiseks. Asulakohtadest leitud loomaluude järgi jahiti peaaegu kõiki tollaseid metsloomi, kõige enam aga põtru ja kopraid. Jahti peeti ka lindudele. Kütid harrastasid nii varitsus- kui ka ajujahti, kuid arvatavasti saadi suurem osa saagist siiski püüniste ja lõksude abil. Oluliseks toiduks olid kalad, keda püüti kalatõkete, võrkude, mõrdade ja õngede ja ahingutega.

Ei ole kahtlust, et inimene asus meie ala loodust mõjutama kohe sellest hetkest, kui tegi siin esimesed sammud. Esimesed nähtavad jäljed taimkattes olid ilmselt metsarajad. Maha jäetud rajad kasvasid kiiresti kinni kuid osa muutus püsivaks ning võivad olla osaliselt aluseks meie tänapäevasele teedevõrgule. Elu- ja peatuspaikade ümbruskonnast raiuti puid ja põõsaid ehitustööde ja tarbeesemete (odavarred, vibukaared, ruhed, suusad jne) jaoks, veelgi enam aga põletusmaterjaliks.

Nooremal kiviajal muutus taas ilmastik, üldine kuivenemine hakkas metsi mõjutama – laialeheliste puude asemel hakkas viljakamatel muldadel üha enam levima kuusk, arvukamalt säilisid veel tamm, saar ja vaher. Vähem viljakatel ja soistel muldadel leidus männikuid. Jahiloomastik oli varasemast mitmekesisem ja hakkasid tekkima esimesed märgid maaviljelusest. Alguses oli maaviljelus vaid kõrvaltegevus jahi, kalastuse ning koriluse kõrval. Tõenäoliselt raadati metsast väikesi põllulappe elupaikade lähedal, ala puhastati aletades ja pinnast kobestati kõplalaadsete tööriistade või kivikirvestega. Mullaviljakuse vähenedes jäeti sellised põllud maha.

Allikad:
Kriiska, A. 2004. Inimene ja loodus esiajal. Pärandkooslused. Tartu.