Esimesi Eestis (looduskaitse algus Eestis)

22. Taani kuningas keelas metsaraie Tallinna-lähedastel saartel.
17. juunil 1297 kirjutas Taani kuningas Erik VI Menved alla akti, millega keelati metsaraie Tallinna-lähedastel saartel: Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel. Keelu mõte oli küll hoida saarte metsi kui meremärke, kuid kaudselt aitas see kaasa ka loodushoiule.
„Erik, Jumala armust taanlaste ja allutatud rahvaste kuningas, Eestimaa hertsog, soovib kõigile, kes käesolevat dokumenti näevad, igavest päästet Issandas. Me keelame rangelt meile osaks saanud armuga, et keegi ega mingitel tingimustel ei võtaks ette puude maharaiumist meie saartel Nargheten (Naissaar), Vulvesöö (Aegna), Blocekarl ja Rughenkarl (Paljassaar) ega põletaks mingil viisil puusütt, välja arvatud meie Tallinna lossi ja linna tarbeks, nii nagu on tavaks juba iidsest ajast – kui tahetakse meie hukkamõistu ja kuninglikku karistust vältida. Selle asja tunnistuseks laseme siia juurde panna meie pitseri. Antud Roskildes, 1297.“
23. Rootsi metsaseadus oli esimene Eesti metsade majandamist korraldav seadus.
Rootsis kehtestati metsaseadus 1647. aastal ja 1664 laienes see ka Eesti alale. Seaduse põhiline eesmärk oli ennekõike tagada pidev puiduvaru. Seadus manitses säästvale metsaraiele ja kehtestas korra, mille järgi ühe nn viljakandva puu (tamm, mets-õunapuu, pöök, pihlakas ja toomingas) raiumise korral tuleb asemele istutada kaks uut. Piirati alepõllundust. Tegelikus elus seda seadust Eestis siiski palju ei järgitud.
24. Eesti Looduseuurijate Selts kui esimene looduse uurimist ja kaitset edendav organisatsioon.
Eesti Looduseuurijate Selts asutati 10. oktoobril 1853. Seltsi asutajaliikmed olid toonase Tartu ülikooli õppejõud, kes seadsid ülesandeks Liivimaa ja lähialade looduse teadusliku uurimise ja kirjeldamise. ELUS on Baltimaade vanim järjepidevalt tegutsenud teaduslik selts.
25. Esimene kalapüüki reguleeriv määrus oli Karl Ernst von Baeri ja Carl Alexander Shultzi koostatud „Määrus kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves“.
Eesti ala kalade ja kalanduse teadusliku uurimisega tehti Peipsi järvel algust 1851. aastal. Venemaa riigivarade ministeerium rajas komisjoni eesotsas akadeemik Karl Ernst von Baeriga, et selgitada Peipsi järve ja Läänemere kalasaakide vähenemise põhjusi. Kokku käis Baer Peipsit uurimas neljal korral, mere puhul piirdus ta aga vaid ühe väljasõiduga. Peipsi kalavaru vähenemise üheks põhjuseks pidas ta tihedasilmalisi püüniseid (võrgud, noodad), mis olid mõeldud küll tindi püügiks, aga ühes sellega hävitasid ka teiste kalade noorjärke. Latikavaru vähenemist seostas Baer sellega, et jõgedes ja lahtedes tõkestati rändeteed mõrdadega.
Kogutud andmetele tuginedes koostas Baer „Määruse kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves”, mis kinnitati 1859. aastal. Baeri koostatud määrust võib pidada esimeseks kalapüüki reguleerivaks õigusaktiks Eestis. Silma paistab see aga oma erakordse rangusega reeglite vastu eksijate suhtes: suured rahatrahvid ning alamast seisusest inimestele ihunuhtlus. Olgu siinkohal mainitud, et väärtuslike kalade alammõõtude vajaduse pakkus välja just Baer, mõni aeg hiljem rakendasid maaomanikud seda üsna laialdaselt kohalikes kalapüügieeskirjades.
26. Esimene looduskaitseala Eestis oli Vaika linnukaitseala.
1910 rajati Vilsandi saare majakavahi Artur Toomi eestvõttel esimene looduskaitseala Eestis – Vaika linnukaitseala. 14. augustil sõlmisid Kihelkonna pastoraat ja Riia loodusuurijate selts saarte rendilepingu eesmärgiga kaitsta neil pesitsevaid linde. Seda sündmust peetakse looduskaitse alguseks Eestis. Kihelkonda loodi 1910 ka uurimisjaam.
27. Saaremaa Loodussõprade Selts kutsus esimesena kogu rahvast loodust hoidma.
1913 pandi alus Saaremaa Loodussõprade Seltsile. Seltsi asutaja Aristokli A. Hrebtov koostas ja saatis märtsis koolidele laiali üksikasjaliku ringkirja „Loodusetööde alalhoidmiseks“, milles kutsus hoidma loodusmälestisi. Detsembris saatis ta teise ringkirja vaimulikele ja õpetajatele, milles kutsus kaitsma jugapuud, luuderohtu, pooppuud, alpi võipätakat, siberi võhumõõka, kaunist kuldkinga jt taimi ning hahka ja metskitse. Ringkiri lõppes üleskutsega, et iga kooli lipukirjaks olgu sõnad: ”Armastagem ning kaitskem loodust!” Need olid esimesed omataolised ringkirjad, millega viidi looduskaitse mõte rahva sekka.
28. Eesti Looduseuurijate Selts alustas esimesena loodusmälestiste inventeerimisega Eestis.
1920 alustas LUS-i juures tööd looduskaitsesektsioon. Selle esimene esimees oli botaanik prof. Fedor Bucholtz. Sektsiooni aktiivsemad liikmed olid zooloogid Johannes Piiper ja Heinrich Riikoja, geoloog ja paleontoloog Hendrik Bekker, metsateadlased Oskar Daniel ja Andres Mathiesen, palünoloog Paul William Thomson, ornitoloog ja konservaator Mihkel Härms, botaanik Gustav Vilberg (Vilbaste) jt. Sektsioon seadis eesmärgiks võtta arvele, uurida ja hoida loodusmälestusmärke kogu Eestis. Algas põlispuude arvelevõtt ja ilmus brošüür „Looduse mälestusmärgid ja nende kaitsmine“ (autor baltisakslane Edmund Spohr, eestindanud Matthias Johann Eisen).
29. Järvseljale loodi esimene metsakaitseala.
Eesti valitsuse otsusega 13. aprillist 1921 anti tolleaegne Kastre-Peravalla metsandik Tartu ülikooli metsateaduskonna valitsemise alla. 1924. aastal jäeti tolleaegse 106. kvartali 12,8 hektari suurune lõunapoolne osa looduskaitsereservaadiks ja sellest ajast peale pole seal toimunud mingisuguseid raieid, surnud ja tuulemurrupuude koristamist ega jahipidamist. Ametlikult võeti see ala kaitse alla õppemetskonna juhataja A. Mathieseni korraldusega nr 37 17. augustist 1924 ülikooli rektori H. Koppeli nõusolekul.
Enne kaitse alla võtmist oli selle kvartali osas mets olnud peaaegu puutumatu, välja arvatud surnud ja tuulemurrupuude eemaldamine, mis oli olnud minimaalne. Ka ümbritsevatel kvartalitel toimusid raied valikraie põhimõttel ja need ei avaldanud häirivat mõju. Samas peab tunnistama, et kõige olulisemat keskkonnamõju avaldab looduskaitsealusele põlismetsale metsakuivendus: kvartalist lääne poolt kulgeb ulatusliku kuivendusvõrgu eesvool, mis on olnud ka parvetuskanal (nn Apna jõgi). Looduskaitse nõukogu otsusega 7. septembrist 1936 kanti see ala looduskaitseregistrisse. Hiljem on Järvselja kaitseala laiendatud ja tänaseks on selle pindala 187 hektarit.
30. 1935 võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus.
Juba 1929 töötati välja esimese Eesti looduskaitseseaduse projekt, kuid siis jäi see vastu võtmata, sest kardeti riigieelarvele lisanduvaid kulusid. 11. detsembril 1935 allkirjastas peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts looduskaitseseaduse ja samal päeval otsustas valitsus võtta riigivanema otsus täitmisele. Seadus avaldati Riigi Teatajas 17. detsembril 1935 ja hakkas maksma avaldamise päevast. Vaikival ajastul käis seaduste vastuvõtmine nii, et dekreedina vastu võetud seadus tuli saata riigikogule, millel oli õigus seda arutada, tühistada või muuta. Looduskaitseseadus saadeti riigikogule 16. märtsil 1936, kuid riigikogu V koosseisu istungeid kokku enam ei kutsutud.
31. Esimene riiklik looduskaitseinspektor oli Gustav Vilbaste.
1936. aastal asus tööle esimene riiklik looduskaitseinspektor. Ta alustas kaitsealuste objektide loendi koostamisega, algatas nende tähistamise ja rajas kogu maad katva looduskaitse usaldusmeeste võrgustiku.
32. Aastaks 1941 oli Eestis 47 alalist keeluala, kaitse alla oli võetud 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu ning haruldasi looma- ja taimeliike.
33. 1955 asutati ENSV Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon.
TA LKK hakkas teaduslikult suunama ja algusaastatel ka korraldama looduskaitsetegevust Eestis. Selle esimene esimees oli Eerik Kumari.
34. 1957 võeti vastu esimene looduskaitseseadus toonases Nõukogude Liidus.
Selle täisnimi oli „Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus Eesti NSV looduse kaitsest“. Asutati neli riiklikku looduskaitseala (Vaika, Viidumäe, Matsalu, Nigula), 28 keeluala ja kehtestati üksikobjektide kaitse. Asutati looduskaitset korraldav riiklik keskasutus – looduskaitse valitsus, mille esimene juhataja oli Voldemar Telling ja asetäitja Villem Voore.
1957 vastu võetud looduskaitseseaduses oli väga palju sarnasust ja järjepidevust Eesti Vabariigi ajal kehtestatud seadustega.
35. 1971 asutati esimene Eesti rahvuspark – Lahemaa rahvuspark.
1. juunil 1971 asutati Lahemaa rahvuspark. See loodi Põhja-Eesti looduse ja kultuuripärandi säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Täna on Eestis viis rahvusparki.
36. Alates 1989. aastast antakse välja Eerik Kumari looduskaitsepreemiat.
Preemia asutati eesti ornitoloogi ja looduskaitsetegelase Eerik Kumari (1912–1984) auks ning see antakse pikaajalise väljapaistva tegevuse eest looduse uurimisel, looduskaitse korraldamisel, looduskaitseteadmiste levitamisel ja säästva looduskasutuse põhimõtete propageerimisel. Alates 2010. aastast antakse koos preemiaga üle ka looduskaitse kuldmärk. Esimese preemia sai aastal 1989 Fred Jüssi.
37. 2007 ühines Eesti Rahvusvahelise Looduskaitseliiduga (IUCN).
IUCN-i liige on ka Eestimaa Looduse Fond.
38. 2019. aasta lõpu seisuga on kaitse all 231 looduskaitseala, 154 maastikukaitseala, 6 rahvusparki, 59 uuendamata kaitsekorraga ala, 512 parki ja puistut, 319 hoiuala, 1553 püsielupaika, 23 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti, 1066 looduse üksikobjekti.