Alutaguse rahvuspark
Alutaguse rahvuspark, pindalaga 44 331 ha, moodustati 2018. aastal 11 kaitseala – Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitseala; Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Iisaku, Struuga ja Mäetaguse maastikukaitseala ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala – põhjal Ida-Eestile omaste ulatuslike soo-, metsa- ja rannikumaastike ning kultuuripärandi kaitseks ja tutvustamiseks. Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Rahvuspark hõlmab valdavat osa Alutaguse madalikust. Piirkonna eripäraks on läbi aegade olnud hõre inimasustus ja kõrge loodusmaastiku osakaal, tuumiku moodustavad ulatuslikud soo- (23 855 ha ehk 54%) ja metsamaastikud (18 759 ha ehk 42%). Vaata lisaks Alutaguse rahvuspargi võimaluste kohta
siin.Alutaguse rahvuspargi aarded:
LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti Looduskaitse 110 aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga tutvustamaks põnevaid loodusradasid ning geopeitust kui mängu. Lühikese mänguõpetuse leiad aardekarbist! Rahvajutt räägib, et Põhjasõja ajal olnud siin laagris Rootsi väeosa. Pealetungivate Vene vägede eest taganevad rüütlid taandunud sohu. Viimane oma kaaslaste taganemist katma jäänud rüütel muutunud aga kotkaks, kes asunud elama raba serva. Teine lugu jutustab, et Esimese maailmasõja ajal tulid poolsaarele Saksa sõdurid ja otsisid siit nende kasutuses olevatele kaartidele kantud teerada. Vana, üle soosaarte kulgenud Roostoja suunaline palktee, oli turbasammalde alla kadunud ja sakslaste üritus siit oma vooriga läbi minna luhtus.
Arvatakse, et vesist maad tähistav sõna soo on Eestis kasutusel juba ligi 7000 aastat. Soo on läbi aegade olnud salapärane ja veidi ohtlik koht, mida seostati ka koriluse, jahi, taliteede ja pelgupaigaga. Taliteeks nimetati talviseid liikumisteid, mis kulgesid üle külmunud ja lumega kaetud maastiku ja soo. Soost leitavast soomaagist sulatati Eesti aladel rauda 1. kuni 17.–18. sajandini. Turbasamblaid koguti hoonete soojustamiseks, mähkmeteks ja haavasidemeteks, saabaste kuivatamiseks, toidu säilitamiseks jne. Turvast kasutatakse aianduses, kütteks, loomadele allapanuks jm.
Tänapäeval on mõistetud soode vajalikkust ökosüsteemi osana ja seetõttu võetakse soid kaitse alla ja on kohati asutud veerežiimi taastamiseks kraave sulgema.
12.–15. sajandil elasid siin piirkonnas peamiselt lõunavadjalased. Jõugal asub Eesti suurim kääbaskalmistu, kus on ligi 270 kääbast ja 4 žalnikut, mida kasutati 11- 16 saj. Eestisse rännanud vadjalaste matmispaik on rajatud neoliitsele asulakohale ja praegused küla hooned on rajatud endise rauaaegse asula kohale. Kääpast leiti 13. /14. sajandi vahetusel maetud vadjatarilt varrastel kootud kindatükike, mis on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas. Jõuga kindaleid toob varrastel kudumise oskuse Baltikumis 17. sajandist 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks.
Mõisate aegu põrkasid siinkandis kokku Mäetaguse mõisnik Roseni ja Püssi krahvi Stackelbergi huvid. Rosen ruttas rabaäärset Mustassaart omaks tunnistama ja krahv Stackelberg valis oma valduste eelpostiks Varessaare. Ta andis Tarumaa Mihklile käsu, et see läheks sinna metsavahiks. Niimoodi pandi 1840. aastal alus Varesaare metsavahikohale. Muust maailmast eraldatuna elasid siin sooserval inimesed omaette ja külasse mindi ainult häda korral või talvel - kui teeolud lubasid. Rabale lähemad talud kandsid saare-lõpulisi nimesid: Marjassaare, Reissaare, Krongissaare, Mustassaare ja Varessaare.
Praeguse Kurtna noortelaagri asemel oli 1930. aastatel ja II maailmasõja ajal sõjaväe väljaõppe laager ning Nõmmjärve ääres asus ohvitseride klubi. Mitmel poole maastikul on näha vanade kaevikute ja laskepesade kohti.
Alutaguse vallas asuv Kurtna järvestik on Eesti järvederikkaim ala, kus ligikaudu 30 km² suurusel alal on 42 järve. Kurtna järvestik on tekkinud tänu liustikujää liikumisele ja sulamisele. Järvestikus on matkarada, mida mööda matkates saad näha 11 järve. Järvede äärne mets on seene- ja marjarohke.
Rahvajutud pajatavad, et Rääkjärve põhjas olevat Rootsi kuninga kuldtõld. Ka elavat selles ilusas järves näkid.
Lõkkekoht asub Agusalu looduskaitsealal mille omapäraks on soode vaheldumine pikkade, kitsaste ja kõrgete liivaste seljandikega, mida kohalikus kõnepruugis kutsutakse kriivadeks. Need on endisaegse Peipsi jääpaisjärve ja Eesti ainsad mandriluited. Lõkkekohalt viib rada lähedal asuva Imatu soojärve äärde. Suurte soodega ümbritsetud kriivad pakkusid sõdade ajal külarahvale varju. Agusalu soo servadel ja saartel asunud ligi 140 talu on tühjaks jäänud.
Punasoo tekke kohta pajatab järgnev legend järgmist: muistendi järgi kündis Kalevipoeg üles naabruses olevat Sirtsi sood. Kui ta pärast töö lõpetamist hobuse puhkama jätnud, tunginud hobuse kallale hundid. Nad murdnud Kalevipoja hobuse maha praeguse Punasoo kohal. Punasoo saanudki nõnda oma nime murtud hobuse verest. Punasoo põhjaosas asuvast Palasi külast on leitud muinaseestlaste rauasulatusahjude jäänuseid. Neid peetakse Lääne-Virumaa suurimateks. Punasoo vanus on üle 7000 aasta.
Seljamägi olevat tekkinud Kalevipoja mantlihõlma augu kaudu maha pudenenud liivast, kui ta seda kandnud Väinjärvest Pihkvasse. Seljamäe harjapidi on kulgenud juba muinasajal Selist Piipe suunduv ratsarada, mis ühendas Vaigat Järvamaaga. Pärimuse kohaselt olevat teed pidi Venemaa vürstid käinud Läänemaad rüüstamas. Seljamäe sõjatee on pärandkultuuriobjekt. Seljamäe piirkond on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üle-euroopalise hoiualade võrgustiku Natura-2000 alade hulka.
Peipsi põhjaranniku puhkeala keskus, mis tutvustab külastajatele kohaliku looduse eripära, eelkõige Peipsi järvega seonduvat. Nutikaks Kauksi-Oja raja läbimiseks on kaks erinevat võimalust. Kasuta QR-koodi lugejat ning leia QR-koodidega varustatud tahvlitelt küsimustele vastused või kasuta Loquizi äppi. Selleks lae Play poest või App Store-st alla Loquizi äpp, mängimiseks vajalikud paroolid leiad raja algusest/külastuskeskuse õuelt.
