3true
Karula

Karula rahvuspark

Eesti rahvusparkidest kõige väiksema ja künklikuma - Karula rahvuspargi (123 km²) loodus on mitmepalgeline. Põhja-Karulas domineerivad pärandkultuurmaastikud, mis on tekkinud aastatuhandeid kestnud inimtegevuse mõjul. Hajali paiknevad talud vahelduvad põllusiilude, heinamaade, metsatukkade ja järvedega. Põhiline osa asustusest on koondunud just sinna. Lõuna-Karulas seevastu laiuvad metsamassiivid koos nende vahele mahtunud väikeste rabade ja soodega. Karulas asub Kagu-Eesti suurim metsamassiiv, mis ulatub kaugelt üle rahvuspargi piiride. Mets katab üle 70% rahvuspargi pindalast. Vaata lisaks Karula rahvuspargi võimaluste kohta siin.

Karula rahvuspargi aarded:
LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti Looduskaitse 110 aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga tutvustamaks põnevaid loodusradasid ning geopeitust kui mängu. Lühikese mänguõpetuse leiad aardekarbist!
Karula rahvuspargi piiril asuv kahest talust koosnev küla Saera küla on kuulus kui Vabadussõja lahingupaik. Siin toimus eestlaste jaoks edukalt lõppenud lahing Eesti Soomusrong nr. 3 ja Läti punaste küttide vahel.
Siin lähedal asuv mälestuskivi avati Kaitseliidu Võrumaa maleva ja Antsla valla eestvedamisel 20. augustil 2015. aastal.
Punaväe pealetung Vabadussõjas oli alanud märtsis 1919, pealetungil lõunast oli üks punaste rood peatunud Saera metsavahimaja juures. Vaenlaste liikumisest andsid kaitseliitlased teada Antslasse, kus seisis laiarööpmeline soomusrong. 55 mehest koosnev dessantrood sõitis Antslast välja regedel, Saeras liitus nendega veel 15 kaitseliitlast. Vaenlasi rünnati kahest küljest. Kokku oli Saeras punaseid umbes 80 meest, surma sai nendest 29 ja 16 võeti vangi. Eestlaste kaotusteks oli 2 surnut ja 5 haavatut. Sõjasaagiks saadi kuulipilduja, millega vaenlane oli oma peidikust andnud pidevat tuld ja mis vaikis alles majale tormi joostes heidetud käsigranaadi läbi. Valka ülekuulamisele viidud rühmaülemalt saadi lisaks olulist infot punaste vägede paiknemise ja koosseisu kohta.
Mõisaajal kuulusid Peräjärve metsad Vana-Antsla mõisnikule, kes neid majandas ja siin jahti pidas. Vana-Antsla mõis oli ümbruskonna suurimaid, 25 km kauguselt korraldati Peräjärvele uhkeid väljasõite. Siin lähedal, mõisa piirimaile jääval Lossimäel asus paruni jahiloss. Loss ise hävis 1921.a tulekahjus, näha on vaid ahjuvaremed ja maakivikelder. Siin asunud Paruni läte oli lossi veevõtukohaks.
Ja siin all, üle maantee är lääd, säält, sääl kutsuti, kutsutas praegugi viil Paruni läte. Säält siis üle maantii ja säält mäest alla viil ja siis sääl oll tu joogivii võtu koht. Seal olli illus seo laudsainiga kaiv, mitte päris kaiv, aga sealt võis sisse võtta. Mõisnik võtse vett.
ERA, MD 41 (4) < Võru mk., Mõniste v., Ähijärve k., Käo t. – Kristiina Ehin, Siiri Erm, Taavi Tatsi, Jaak-Albert Metsoja < Viktor Koemets, s. 1931 (2002)
Siin lähedal leiduv muistne matusepaik on riikliku kaitse all olev arheoloogiamälestis I aastatuhande I poolest. Tolleaegsete kommete kohaselt surnud põletati ning järelejäänud luukillud puistati koos esemetega kalmemüüride vahele. Arvatakse, et kalmeid rajas ja kasutas vaid üks osa ühiskonna liikmetest, ilmselt keskmisest jõukam sotsiaalne kiht.
Mähkli on Karula rahvuspargi üks põlisemaid elukohti, kus inimasustuse vanuseks on ligi 3000 aastat. Arheoloogiliste kaevamistega on siin peale kivikalme uuritud ka muinaseluaset ja kääbast.
Samblaga kaetud Mähkli kivikalme suuruseks on 30 x 15 m, see on ida-läänesuunaline pikliku kujuga. Selle keskosa on ümbritsevast maapinnast ainult veidi kõrgem ning ääred sulanduvad ümbrusega täiesti kokku, mistõttu on matusepaik maapinnal raskesti märgtav. Kalme on ehitatud raudkividest ning sellesse on maetud inimesi peale põletusmatust. See kivikalme oli Mähkli elanike matmispaigaks u 2000 a tagasi. Selliseid Rooma rauaaja (50-450 aastat pKr) kivikalmeid on siinkandis leitud veel Karkkülast ja Alakonnult.
Mähkli muinaseluase asub teisel pool maanteed.
Parkla: N 57° 45.220' E 026° 29.345'
Karula mõisa Rebäse karjamõisa hooned, muuhulgas ka teistest kaugemal asuv rehi on praeguseks ajahamba poolt puretud. Endisena on püsinud rehe tagumise seina sisse müüritud suur pingikujuline kivi. Tegemist on mõisa peksukiviga, kus omal ajal ihunuhtlust jagati. Iga piitsalöögi eest nõudnud mõisnik pekstavalt talupojalt 5 kopikat.
Karula Rebase Linnamägi on kantud Eesti kultuurimälestiste registrisse. Arheoloogilised leiud tõendavad selle koha viikingiaegset (5.-9.sajand) asustust. Muistsel linnamäel kaitsesid siinsed endised asukad end röövretkedel olevate sõjakate hõimude eest.
Karola kihelkonnas ja vallas, Rebase talu krundis on üks päratu kõrge mägi(umbes 40-50 sülda), mida inimesed Liina mäeks nimetavad. Keegi aga ei tea selle mäe üle muud midagi rääkida, kui et selle nime Liina mägi on, mis sääl vanal ajal on olnud, seda ei tea keegi. Siiski võib/… /teda vanaks Eesti linna mäeks arvata. Ta on risti üle mõeta 82 sammu ja pikuti 127 sammu/… /. Mäda maa joon käib tema ümber ringi.
H I 9, 704 (128) < Karula khk. – Anton Suurkask (1898)
Karula rahvapärimusest moodustavad olulise osa tondi- ja vaimunägemise lood. Istilohu kohta kõneleb rahvasuu, et siinkandis oli keegi kas ära tapetud või end üles poonud ja peale seda on siin kodukäijat nähtud. Et surnu kodukäimist ära kaotada, raiuti surnu teele ette siht.
Siin on üts siht, siit edesi minna, sääl käinu üts surnu kodu. Arukülla minna metsa vahelt, siis on üks Istilohk, silla ääres, lohu pealt edasi minna on siht. Inemene tull kodu nagu elläv inemene, kolistanu ja müristanu. Oll siht ette lõigatu, siis oll kodukäimise maha jätnu. Lüllemäelt tuli, surnuaid on Lüllemäel. Surnutel on jo kõik võimalik. Mul poig oll lännu, ollu sääl kogu, oll kirvega järgi visanu tolle kogu pääle, omal oll nii hirm, kõneles praigu toda viil, kui ollu pimme ja tema tullu, ja nagu oless nigu jänes või suurem. Mul vanamees ka ütel, et oli ütskord siin silla pääl midagi näinu.
RKM II 308, 176 (7) < Karula khk., Väike-Apja k., Otsa t. < Rõuge khk., Vana–Roosa v. – Mall Hiiemäe < Vanda Torn, 64 a. (1973)
Karula suulises rahvapärimuses tuleb väga tugevasti esile rahvaarsti- ja nõiatraditsioon. Siitkandi nõiad on olnud kaugelt teada-tuntud, alates Suri dünastiast ja lõpetades siin külas elanud Kaika Lainega. Kohalik ämmaemand-ravitseja Kadi Aab võttis Laine sündides vastu, nägi tal otsa ees ussi, risti ja karikat. Need näitasid, et tal on ravitsemise võimed.
Laine Roht (sünd. Laas, 1927- 2013) alustas oma tegevust rahvatohtrina 33-aastaselt ja saavutas suurima kuulsuse 80ndatel aastatel. Tädi Laine ravis arhailiste meetoditega: ta kogus ravimtaimi ja valmistas neist leotisi, salve ja tõmmiseid. Patsientidel tuli võtta kaasa vett või viina, suhkrut või mett, soola või rasva. Kaasatoodud ainetele luges ta peale palved ja loitsud. Laine juurde tulid abi saama ka need, keda toonane meditsiin aidata ei suutnud. Vastu võtma ei soostunud ta ristimata inimesi, sest nende peale tema arstimine ei mõjunud. Samal põhjusel keeldus ta kiiritusravi saanud ja noa all käinud vähihaigete ravimisest.
Poole sajandi jooksul jõudis Kaika Laine ravida umbkaudu 70 000 inimest.
Tema põrm puhkab Lüllemäe kalmistul.
Ähijärvest pool oll Antsla ja pool Karula oma. Karula Kroot ja Antsmõisa parun olliva katekesi sõitenu ja toda järve pooless mõõtnu. Üteldi õks, et kui vaga ilm, et sis tuu jutt, tuu tii, om näta üle järve. Kroot oll ees sõitenu, sis Karulal om suurep osa.                                                                                                        RKM II 308, 346 (1) Karula khk., Karula v., Tätta t. Anna Sarv, s. 1898 (1973)
Ähijärv on Võrumaal Vana-Antsla ja Karula piiripääl. Vana-Antsla ja Karula parunid olid tahtnud Ähijärve pooleks ajada, sest see oli just kahe mõisamaa vahel. See juhtuski ühel päeval, Vana-Antsla parun ja Karula parun olid kohtunud järve kaldal, nüüd oli paras aeg järve pooleks ajamiseks kätte jõudnud. Vana-Antsla parun oli käskinud oma moonameest tuua mõisast regi ja kõige uhkem hobune tallist ette rakendada. See oli küll veider nähe, sest oli ju kesksuve aeg. Järve kaldal olid mõlemad mõisnikud, kes moonamehe tulekul reele istusid ja pikuti piiri läbi järve ajasid. Praegugi, kes Ähijärve ääres käib, näeb seda piiri, mis tumedam teistest kohtadest.
ERA II 245, 93 (2) < Urvaste khk., Antsla l. – Hans Niit < Miina Veierman, 70 a. (1939)
Metsmesindus moodustab olulise osa Karula pärimuskultuurist. Siinkandis asusid Eesti ühed viimased tarupedajad - võimsad männid, mille sisse uuristatud õõnsustes peeti mesilasi. Ala-Mändiku tarupedajad on praeguseks küll hävinud, kuid metsmesinduse tutvustamiseks tegi Värtemäe talu peremees 2005. aastal oma maale tarupedaja, mis on viimane olemasolev tarupuu Karula rahvuspargis.
Enne, kui inimene mesilasi pidama hakkas, elasid mesilased looduslikult puuõõntes. Juba muinasajal peeti meejahti - rööviti meekärjed ja jäeti mesilased saatuse hooleks. Metsmesinduse arenedes hakati esmalt oma talumaadel leiduvaid looduslikke tarupuid oma peremärgiga tähistama ning hiljem uuristati juba ise kodu lähedal kasvava sobiva puu sisse mesilastele pesaruum. Tarupedajaks valiti suur mänd ehk pettäi, õõnsus selle tüve sisse tehti künakirve ja tarutuuraga. Suuava suleti lauaga, millesse tehti mesilastele lennuaugud.
Et tarupuu tormiga ei murduks, lõigati puul latv maha, tehti ka kaitsed karude eest. Metsmesindus oli 14.–15. sajandil Eesti aladel ülisuure tähtsusega majandusharu ning Karulat võib pidada Eesti metsmesinduse viimaseks kantsiks.