Tarupettäi

LK 110: Tarupettäi 57.730560 26.509132

Metsmesindus moodustab olulise osa Karula pärimuskultuurist. Siinkandis asusid Eesti ühed viimased tarupedajad - võimsad männid, mille sisse uuristatud õõnsustes peeti mesilasi. Ala-Mändiku tarupedajad on praeguseks küll hävinud, kuid metsmesinduse tutvustamiseks tegi Värtemäe talu peremees 2005. aastal oma maale tarupedaja, mis on viimane olemasolev tarupuu Karula rahvuspargis.
Enne, kui inimene mesilasi pidama hakkas, elasid mesilased looduslikult puuõõntes. Juba muinasajal peeti meejahti - rööviti meekärjed ja jäeti mesilased saatuse hooleks. Metsmesinduse arenedes hakati esmalt oma talumaadel leiduvaid looduslikke tarupuid oma peremärgiga tähistama ning hiljem uuristati juba ise kodu lähedal kasvava sobiva puu sisse mesilastele pesaruum. Tarupedajaks valiti suur mänd ehk pettäi, õõnsus selle tüve sisse tehti künakirve ja tarutuuraga. Suuava suleti lauaga, millesse tehti mesilastele lennuaugud. Et tarupuu tormiga ei murduks, lõigati puul latv maha, tehti ka kaitsed karude eest.
Metsmesindus oli 14.–15. sajandil Eesti aladel ülisuure tähtsusega majandusharu ning Karulat võib pidada Eesti metsmesinduse viimaseks kantsiks.

Looduskaitse 110 geopeituse mängureeglid leiad siit.

Loe lisa geopeitus.ee lehelt.